Laskurid sihivad oravaid ja rotte

Märkleht on peaaegu originaalsuuruses. Punaseid ringe peab võistlusel tabama 25 meetri kauguselt. Foto: Repro

Nii saan oma vaimu värske hoida, vastas möödunud aasta oktoobris field target’i maailmameistrivõistlustel vedrupüsside kategoorias kümnenda koha saanud Meelis Kurvits küsimusele, miks ta sellise spordialaga tegeleb.

«Pärast pikka tööpäeva siseruumides on hea minna põllule ning siis värskes õhus patareisid laadida,» täpsustas ta.

Eesti field target’i assotsiatsiooni president ja ala maaletooja Kaidu Jalakas on Kurvitsaga sama meelt. «See on võimalus tööpinge eest värskesse õhku põgeneda ning samal ajal sõpradega koos aega veeta,» rääkis MMil veteranide arvestuses 17. koha saanud Jalakas.

Ta lisas, et ei ole teist spordiala, kus võiks nii kiiresti maailmatasemele jõuda.

Seda väidet ilmestab ka fakt, et kuigi field target on Eestis alles noor spordiala, mis jõudis siia 2007. aastal, saavad selle laskmisliigi viljelejad juba ette näidata suurepäraseid tulemusi maailma arvestuses: peale eespool nimetatu ka Heli Jalaka naiste maailmameistritiitel vedrupüsside klassis ning meeskondlik teine koht.

«Ega mu sõbrannad sellest suurt ei pea, aga lõpuks on ju tähtis mu enda enesetunne,» rääkis Heli Jalakas ning tunnistas, et tallegi meeldib field target’i puhul võimalus looduses aega veeta.

Konkurendile antakse nõu

Field target sai alguse 1980. aastal Inglismaal kui jahipidamise alternatiiv. Elusate sihtmärkide asemel lastakse metallist siluette, mis on muu hulgas vareste, lõvide, oravate või rottide kujulised.
Ala harrastatakse õues, mis Eesti kliimas tähendab seda, et hooaeg kestab aprillist oktoobrini. Talvel harjutatakse sees.

Suurvõistlused kestavad kolm päeva ning võistlejad peavad laskma 50 märki päevas, mis teeb võistluspäeva pikkuseks umbes viis tundi. Radadel on siluetid asetatud neile iseloomulikku keskkonda.

Rajad on kujundatud nii, et näiteks linnud on kõrgel puu otsas, jänesed peidus põõsastes ning oravad toitu korjamas puu all. Märkide laskmise kaugus on seitsmest kuni 50 meetrini ning neid lastakse kolmes asendis: püsti, põlvelt ja istudes. Iga märgi tabamiseks on ette nähtud üks laskekord.

Eesmärgiks ei ole tabada loomakujutist, vaid ümmargust tabamisala selle sees, mis on olenevalt nõutud laskmiskaugusest 15–40-millimeetrise läbimõõduga. Võistlustel jagatakse punkte just nende sihtmärkide tabamise eest.

Field target’is kasutatakse vedru- või suruõhupüsse, mis on varustatud optilise sihikuga.

Et ala harrastatakse väljas, siis on üheks teguriks ka tuul ning laskjad peavad olema hästi kursis ballistikaga ehk arvestama, et tuul muudab kuuli lennutrajektoori.

Võistlustel jagatakse võistlejad kolmestesse rühmadesse, kes koos rajal liiguvad: üks laseb, teine loeb punkte ning kolmas tõmbab märgid vajaduse korral vinna tagasi. Viimasel päeval jagatakse rühmad uuesti esimeste päevade tulemuste järgi. Punktiarvestus on siiski individuaalne.

Kaidu Jalakas selgitas, et niisugune lahendus sobib hästi nii rohkem kui vähem osavamatele laskjatele, sest raja läbimise ajal on aega suhelda ja kogemusi jagada. «See on fenomenaalne spordiala selles mõttes, et kus mujal sa konkurendiga nippe jagad, pealegi veel võistluse ajal,» rääkis ta, «üksteist toetatakse palju, täitsa peresport.»

Suurvõistlused Eestis?

Field target’i 20-pealine huviliste ring on väiksest arvust hoolimata südamega asja juures ning tegutsetakse selle nimel, et tuua maailma tipud Eestisse võistlema. Mullu juulis leidis Võru ja Kubija kandis aset Balti karikavõistlus, mille korraldust kiitsid ka osalejad piiri tagant.

Jalakas ütles, et pärast positiivset tagasisidet mullu juulis sai ta julgust kaugemale vaadata ning sealt hakkaski kooruma idee korraldada 2014. aasta MM Eestis.

Itaalia MM-l sattus Jalakas ühte tiimi kolleegiga Saksamaalt. «Võtsin Saksa liidu presidendil lipsust kinni, sest teadsin, et ka sakslased kandideerivad MMi korraldajateks, ning küsisin, mis ta arvab, kui järgmine suurvõistlus peetaks hoopis Eestis,» jutustas ta. «Ütlesin, et seis on soodne ja mul on jõudu. Sakslane ütles, et tee ära!»

Praegu uurib ta päevatöö kõrvalt võimalusi ja otsib sponsoreid. Võistlusteks on vaja majutust 200–300 inimesele, suurt ruumi auhinnapeoks ning mõistagi looduslikult ilusaid ja põnevaid radu.

Tartu ümbrust peab Jalakas sobivaks kandiks, sest siin vaheldub maastik rohkem kui Põhja-Eestis.

«Field target’i puhul on tähtis ka ümbrust nautida ning just Eestis on palju looduskauneid kohti, mida inimesed üle maailma võiks näha,» rääkis ta.

Field target
• Lastakse 30 riigis, teiste seas USAs, Venemaal, Portugalis, Hispaanias, Uus-Meremaal, Austraalias ja Ungaris.
• Eestis tegutseb neli klubi: Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Viljandis.