Elva on minu sünnilinn. Kasvasin üles tema uinuva-kaunitari-perioodil. Koolis õpetati, et siin on omal ajal elanud teatri-, kirjandus- ja kunstiinimesi. Küll aga kulges minu koolipõli algkoolist keskkooli lõpuni teatud kultuuripärsituses, kus valdkonnana domineeris sport.
Mina ja minu sõbranna ei kuulunud spordi poolele, meid huvitas kunst ja kirjandus. Tüdrukute jalka asemel läksime jalutuskäigule surnuaeda või tegime suure tiiru Elvale peale. Istusime laululava pingil, vahtisime Arbi järve ja meile armsat tondilossi selle peegeldusega. See oli meile nagu monument. Kujutleda, milline võis kõrgajal elu Elvas olla, kuni ta vanaks läinud murumunana endast tossu välja lasi.
