Kiri: Põlistartlase arvamus kultuurihoonest

Andres Jaeger Foto: Erakogu

Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta – kuldsed sõnad, mis mõlguvad iga ausa inimese mõtetes. Kui need sõnad kehtivad vaid mõne üksiku indiviidi koht, siis on see tema isiklik asi. Kui aga selline inimene tahab kaasa rääkida ka tulevikku puudutavates küsimustes, siis võib see juba palju ebameeldivusi tekitada.

Üks inimene saab minevikusündmusi reaalselt mäletada vaid piiratud aja tagant. Viimase sõja eelset ja vahetult järgnenut saab mäletada vaid selle loo kirjutaja vanune või vanem inimene (kui jumal, vabandust, koroona lubab, siis tähistab ta selle aasta augustis 85. sünnipäeva).

Kahetsusväärne on kuulda või lugeda nooremate innukaid vaidlemisi Tartu kultuurirajatiste ja «linnapargi» tuleviku üle, teades häbematult vähe linna kui terviku minevikust ja üleelamiste. Panin viimasel ajal käibele läinud sõna linnapark jutumärkidesse, sest sellist austavat nimetust pole see ala välja teeninud algusest peale.