Reedene rõõm ⟩ Doktor Ago Kõrgvee asub Narva haigla etteotsa, soovides narvakaile parimat

Kliinikumi anestesioloogia- ja intensiivravi kliiniku direktorist Ago Kõrgveest saab Narva haigla juht. Kliinikumist ta päriselt ei kao, ta jääb tööle nõunikuna, et koostöö Ida-Virumaaga tulevikus laabuks. Foto: Kristjan Teedema

Eelmise aasta detsembris saatis TÜ kliinikumi kriisijuhtimismeeskond Narva haiglasse abiväe, pakkumaks oma parimaid kogemusi koroonahaigete ravis. Seda meeskonda asus juhtima anestesioloog ja intensiivraviarst Ago Kõrgvee (66).

«Minu Narva missioon sai alguse tollest väiksest kollektiivist,» meenutab Kõrgvee, kes arstliku konsultandina on jäänudki Narva ja Tartu vahet sõitma. Eelmisel nädalal selgus, et Narva haigla juhi konkurss on edukalt lõppenud ja selle on võitnud doktor Ago Kõrgvee, kes asub tööle maikuus.

Doktor Ago Kõrgvee, kas te kolm aastat tagasi Tartu Uue Teatri lavastust «Kremli ööbikud» Kreenholmi manufaktuuris vaatamas käisite?

Käisin küll. See läks väga kenasti seal, oli tore.

Kuidas Narva tundus, enne koroonaaega?

Ma tegelesin juba siis Narvaga, kuna sealse haigla juht Olev Silland palus abi uue, erakorralise meditsiini osakonna planeerimisel, ja oma nõu ma andsin.

Üldiselt olen Ida-Viru asjadega varemgi kursis olnud. Omal ajal, kui sai asutatud Ida-Viru Keskhaigla, siis olin üks asutajaist, ning olin ka kuni 2018. aastani Ida-Viru keskhaigla nõukogu liige. Olen kuulunud Ida-Viru kiirabi nõukogusse. Ma tahan öelda seda, et Ida-Viru meditsiiniprobleemidega olen tõesti varem kokku puutunud.

Missugune on Narva haigla, mida nüüd juhtima asute?

See on üldhaigla, asub valdavalt vanades hoonetes, mida on võimaluste piires renoveeritud. Ütleme nii, et olme- ja töötingimused on Narva haiglas ajale jalgu jäänud. Napib arste, eriarste ja õdesid. Meditsiiniteenust osutab ligi 500 ja kogu haigla personal on 670 inimest. Covidi-pandeemia ajal on Narva haiglas koroonahaiguse läbi põdenud 180 töötajat. See annab ettekujutuse, kui haavatav on siin elu olnud.

Mis keeles te seal räägite?

Narva arstid oskavad eesti keelt päris hästi. Mõni küll kardab rääkida, aga aru saab. Õed on harjunud suhtlema vene keeles, aga siis üllatuslikult avastasin, et ka nemad saavad eesti keelest aru ja on valmis kõnelema. Keel ei ole tähtis, tähtis on, et sõnum jõuaks inimestele üheselt kohale.

Kuidas teisse suhtutakse?

Valdavalt hästi. Siin on inimesi, kes on kaua aega oodanud, et midagi muutuks, et tehtaks pingutusi haigla arendamiseks.

Konkursi tingimustele vastas seitse pürgijat. Mis te ise arvate, miks teie Narva haigla juhiks saite?

Ma miskipärast arvan, et mu esitatud plaan oli suhteliselt hästi süstematiseeritud. Narva haigla iseseisvalt praegusest olukorrast välja ei tule. On vaja väga paljude osaliste, nii Narva linna, Tartu ülikooli kliinikumi kui ka riigi panust.

Kas Tartu ülikooli kliinikumist lahkute nüüd päriselt?

Minust saab Tartu ülikooli kliinikumi juhatuse nõunik.

Te olete terve elu vett ja vilet näinud arst ja üles ehitanud mitu meditsiiniasutust. Nüüd viitsite minna jälle kuhugi, et alustada. Miks teie? Las nooremad mehed lippavad!

Ma ise esitasin endale ka selle küsimuse.

Kui näha neid probleeme nii lähedalt, nagu mina olen viimastel kuudel näinud, ning tajuda, kuidas inimesed südamest loodavad, et elu võiks paremaks minna, siis ma mõtlesin, et miks mitte mina. Minu olemine Narvas on palju olulisem kui see, et tegelen Tartu ülikooli kliinikumis millegi peenhäälestamisega. Ja öelge mulle üks hea põhjus, miks Narva inimesed ei peaks saama niisamasugust arstiabi kui inimesed Tallinnas või Tartus või ükskõik millises Eesti heas haiglas. Need inimesed väärivad seda. Loodan, et seda mõistetakse nii kliinikumis, Tartu ülikoolis kui ka Tartu tervishoiu kõrgkoolis. Sest ega me jõua uusi arste ja õdesid siia ainult mujalt tööle meelitada, meil tuleb hakata neid siin ise välja õpetama. Narva haigla võiks olla heaks koolitusbaasiks, siia tuleb luua tervishoiukõrgkooli filiaal, õdede kool.

Kui minu teha oleks, siis ma laseksin vaktsineerimise Ida-Virumaal vabaks kõigile. Iga vaktsineeritud inimene piirab haiguse levikut!

Sellest on aasta möödas, kui te Tartu kiirabi juhi kohalt tagasi astusite. Põhjuseks erimeelsused lähemate kolleegidega. Mida sellest õppisite?

Olen nüüd kindlasti targem. Igast kogemusest inimesed ju õpivad. Tagantjärele mõeldes usun, et see oli üks tohutult suur emotsionaalne kriis, mis oli ajendatud ka Covidist. Inimesed kaotasid mingis mõttes reaalsustaju.

Te olete otsekohene ja küllalt järsk mees, aga selle karmi pinna alt leiab ka huumorimeelt ja sooja südant. Narvas tahab vene hingega haiglatöötaja küll just lahket sõna ja head märkamist.

Muidugi tuleb inimesi kiita. Nemad Narvas teevad nende vähendatud koosseisudega rasket tööd. Nad on väga tublid.

Meditsiin Tartus ja Tallinnas on palju kaugemale arenenud ja Narvas tuleb pingutada, et järele jõuda, teab Ago Kõrgvee.  Foto: Kristjan Teedema

Kui pikad päevad teil seal on?

Ma olen seni olnud siia komandeeritud kui Tartu ülikooli kliinikumi konsultant. Korraldan Covidi-patsientidega seotud tööd. Meie maksimum oli 54 kooroonahaiget, sel nädalal langes nende arv üle tüki aja kahekümne piiresse. Üksikud Covid-osakonna haigeid oleme saatnud ka Ida-Viru Keskhaiglasse ning Tartu ülikooli kliinikumi. Meil on ka seitse intensiivravikohta, aga kui viime haige juhitavale hingamisele, siis kutsume reanimobiili  ja saadame ära. Edasisuunatavate patsientide hulk on 5 protsenti, suure enamusega saame Narvas hästi hakkama.

Viimasel kuul olen teinud ka suurt visiiti Narva haigla sisekliinikus ja õendushooldusosakonnas. Päevad algavad kell kaheksa ja kestavad enamasti õhtul kaheksani välja, vahel kauemgi. Ega ma Narvas midagi muud kui tööd, teegi.

Kus te Narvas elate? Või on kušett kabinetinurgas?

Hotellis Narva olen elanud. Nüüd üürin korteri Narva südalinna.

Narva koskesid olete vaatamas käinud?

Ei ole jõudnud. Vahepeal olen mööda jõeäärset promenaadi kõndinud, sõitnud ka Narva-Jõesuusse, kolanud mere ääres. Kui veel restoranid lahti olid, käisime Covid-osakonna arstidega koos söömas. Nüüd on asi nukraks läinud ja õieti minna ju kuskile ei saa.

Ida-Virumaa nakatunute suht­arv on Harjumaa järel Eestis teisel kohal ja vaktsineerituid on Ida-Virumaal 12 ja pool protsenti. Mida teha?

Tõsi, katsed vanemaealisi inimesi siin vaktsineerida ei ole eriti õnnestunud. Kui minu teha oleks, laseksin ma vaktsineerimise täiesti vabaks kõigile. Nooremad inimesed soovivad väga end vaktsineerida. Iga vaktsineeritud inimene piirab haiguse levikut! Vaktsiinid ei peaks kapis seisma.

Kas te Vene mõju usute?

Ma ei oska öelda, võib-olla inforuum tõesti mõjutab. Aga meil on oskus süüdistada kõiki teisi, me ei ole ise teinud kaugeltki kõike, et Ida-Virumaa inimesi meie infovälja kaasata. Inimestega tuleb rääkida ja neid ära rääkida. Sellega tuleb rohkem tegeleda. Ma eilegi andsin ühele Narva väljaandele intervjuu ja palusin, et ainuke väljapääs sellest olukorrast on vaktsineerimine. Alles siis tuleb sellele pandeemiale lõpp tõenäoliselt.

Kas te ise olete terve olnud?

Põdesin haiguse läbi kohe pärast seda, kui Ida-Virumaale tööle läksime. 18. detsembril testiti mul Covid ja ma naasin Tartusse isolatsiooni, elasin Sophia hotellis viis päeva. Siis olin viis päeva haiglas, määrati remdesiviriravi, seejärel olin kodus isolatsioonis kuni uue aasta esimese päevani. Taas olin Narvas 8. jaanuaril. Tegelikult ma arvan, et põdesin haigust ikkagi kergelt. Mitte nii, nagu paljud teised minuealised.

Doktor Ago Kõrgvee. Foto: Kristjan Teedema

Ansambel Hampelmann esitas 1980. aastatel menukalt Kaarel Kilveti ja Priit Aimla laulu «Reedene rõõm». Mis on teie reedene rõõm?

Reedel lõpeb töönädal, minul see igakord ei lõpe. Kui aga pärisrõõmu otsida, siis on see, kui pääsen Ridali lennuväljale, saan kokku klubikaaslastega, ja siis lendama. Ridali lennurada on Eestis ainus, kust purilendurid stardivad. Lendan 2008. aastast, mul endal on ühekohaline purilennuk.

See on absoluutselt teine tegevus kui igapäevane juhtimine. Rõõm ja vabadus. Annab võimaluse ära unustada maised probleemid, et siis ülevalt puhanuna tagasi maiste asjade keskele maanduda.