Peeter Olesk: Seisukoht servalt, kultuurikeskuse ootusest

Peeter Olesk Foto: Margus Ansu

Tartusse korraliku kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu konkreetsel projekteerimisel ei tohiks mõelda krunthaaval või tüüpprojektiliselt, vaid tuleks arutleda funktsionaalselt kogu linna ja regiooni ulatuses.

Ei tea, kas veel praegugi, aga umbes viis aastat tagasi sõitis Tartus taksot mees, kelle vanaisal oli kaubahoovis Poe tänava ja uue Tartu kaubamaja vahel oma boks või lett. Tagastada polnud lapselapsele kõige vähematki, sest kogu kvartal hävis teises maailmasõjas ja varemete koristamise käigus. Praegu asub seal haljasala, mis siiski ei ole kohalik Kadriorg, kuna niipea, kui kesklinnas korraldatakse suuri laatu või spordiüritusi, kaotab see ala oma vähesegi iseseisvuse. Siis saab temast laadaliste tagahoov, mis ei anna välja isegi mitte pätipargi mõõtmeid.

Omal ajal tulid pätid toime kas Raekoja taga voorimeeste kõrtsis, Tähtvere pargi ja Emajõe vahel, Jänese kõrtsi juures või surnuaedadest kaugemal. Nüüd siis võiks kõnealusele haljasalale tulla linnaraamatukogu ja kunstimuuseum koos kõigega, mis nende juurde kuulub: parklad, hoonesisesed söögikohad, kohvikud restoranimenüüga ja paraja suurusega saal. Hoone lähedal peaks asuma alaline taksoparkla koos varikatuse ja taksojuhtide WCga. Ma ei taha, et taksojuht peaks tegema oma tööd koos pudeliga, millel oleks võimalikult suur suu.