Enriko Talvistu: väsinud linnakodanik poliitikute süku-võitlusest

Enriko Talvistu Foto: Kristjan Teedema

Kõige selle lähivalimiste poliitvõistluse tulevärgi taustal unustatakse ära üks enim kannatav asutus, mis on Tartu kunstimuuseum. Unustatakse ka see, milline väärtus on selle kogudel.

Oma kesklinna pargi tunnistamine on tartlastele hiljuti omaseks saanud. Tuleks meenutada, et müüdil, justkui hoidnuks pikaaegne linnaarhitekt Arnold Matteus seda ala pärast viimast sõda pikka aega vabana, haljastades seda, et sinna stalinistliku arhitektuuri liialdusi vältides kunagi tõsisemat kesklinna rajada, pole mingit alust. Ehkki arhitekt Anton Soans 1949. aastal selle haljasala kavandas, oli see siiski ajutine. Kogu alale nähti ju ette ühendatud partei- ja täitevkomiteede ehk nõukogude võimu tähthoonete suurt kompleksi koos paraadväljaku ja vaatega üle Emajõe, praeguse Atlantise kohale suure «vabastajate» monumendi rajamist. Sellise ülesandena püsis see linna plaanides kuni Matteuse linnaarhitekti aja lõpuni 1960. aastal.

Realiseerida jõuti sellest vaid modernistlik betoontribüün praeguse Vabaduse puiestee kui peamise paradeerimistee ääres. Tribüün on kadunud, alleest mahavõetud puid sel kohal pole keegi asendanud. Ja kellel seda alleed, pinkideta ja vilus, suure liiklusega tänava ääres vaja on peale paari poliitiku, neilgi ainult selleks, et lasta seal end ajalehe jaoks pildistada.