Jüri Kõre: lustimajad okaskeradele elurikkust päästmas

Mulle elurikkus meeldib. Kasvõi mitmete värvikate mälestuste tõttu. Möödunud aastal lugesid Tartu tudengid suve alguses ja lõpus üle kõik keskpargi mutukad, umbrohud ja kultuurtaimed. Et mitu on suvega juurde siginenud. Koos kursusekaaslastega täitsin metoodika mõttes sarnast ülesannet pool sajandit tagasi Taimõri tundras. Mõõdad välja katselapi, määrad ära seal kasvavad taimeliigid, pügad oma polügooni paljaks ja kaalud saagi ära. Nii nädalast nädalasse vegetatsiooniperioodi lõpuni. Me töö oli võrreldes pargis müttajatega kõvasti praktilisem. Suve lõpuks tuli selgust saada, kui mitut põhjapõtra üks või teine tundra taimekooslus suudab ära toita.

Uus aeg on toonud uued võtted. Mõni aasta tagasi visiidil Tartuga sõbralikes suhetes linnas näidati külalistele keskkonnaprojekti. Ilmselt kui innustavat eeskuju. Noored keskkonnaaktivistid, elamuühistu asjamehed ja euroraha liigutajad olid Annelinna-sarnase asumi majade vahele meisterdanud konnatiigi: voolikud-pumbad, kivid-taimed ja täitsa toimekad rohelised konnad. Ega ole põhjust laita.

Kuid Supilinna konnatiigile, Eesti tuhandetele tiikidele, tehis- ja pärisjärvedele mõeldes erilist erutusvärinat see äge atraktsioon ei tekitanud. Napp strateegilise mõtlemise oskus ei lubanud aga arvata, et millegi sarnase kinnimaksmiseks libistatakse juba lähiajal käsi minu kui maksumaksja taskusse. Pole ju vahet, kas kunstlik konnatiik või kunstlik siilipesa.