Katrin Kiisler: Tartu, poolikute lahenduste linn

Katrin Kiisler FOTO: Erakogu

Reaalse konkurendita valitsemine laostab moraalselt ühtviisi nii Tallinnas kui ka Tartus, nii Keskerakonnas kui ka Reformierakonnas.

Pühade ajal lugesin imestusega Eesti Päevalehes ilmunud vaadet Tartu poliitmaastikule, milles leiti, et Tartus tehtavat küll lollusi, aga mujal tehtavat neid rohkem, ja seetõttu ei leidvat isegi opositsioon praegusel Tartu linnavalitsusel viga olevat. Mitmenda põlvkonna tartlasena ei saanud kohe aru, kas tegemist oli pealinna härrade üleoleva suhtumisega, et provintsile on sellestki küllalt, kui tehakse teistest vähem lollusi, või tuleks siin näha ajakirjaniku poliitilist kallutatust.

Pealtnäha on Tartus muidugi asjad paremad kui Tallinnas. Selle pealtvaatega ajakirjanik ilmselt piirduski. Lähemal vaatlusel muidugi näeme, et ka Tartus on juhtunud see, mis pikalt ühte kohta konkurentsita toimetama jäädes ikka juhtub: liigne rahulolu iseendaga, vanade ideede lõks, ambitsiooni puudumine, juhtivate ametikohtade täitmine mõttekaaslaste ja tagantkiitjatega, oma erakonna sponsorite eelistamine, kohatine ülbus teiste erakondade ideede suhtes, mis väljendub patroniseerimise ja iseenda lahenduste ainuvõimalikuna nägemisena.

Võimu kinnistumine aastakümneteks ühe erakonna kätte on nii demokraatiale kui piirkonna arengule ühtviisi halb igal pool. Nii Tallinnas kui ka Tartus. Ei ole nii, et Keskerakonna pikk ülemvõim on paha ja Reformierakonna oma hea. Reaalse konkurendita valitsemine laostab moraalselt ühtviisi nii Tallinnas kui ka Tartus, nii Keskerakonnas kui ka Reformierakonnas.

Ütlete, et Reformierakond ei valitse ju Tartus üksi? Igaüks, kes sattus jälgima korruptsioonikuriteos süüdi mõistetud Neinar Seli valimist Tartu linna aukodanikuks, sai kindlasti aru, et Tartus Reformierakonna väikeseks vennaks saamise eeldus on oma põhimõtete unustamine ja koalitsioonikaaslase suurrahastajatele takkakiitmine. Ilmaasjata ei nimetata Tartus koalitsiooni väiksemaks vennaks minejat Reformierakonna puudliks.

Tartu põhiprobleem on see, et muudetakse pisiasju süsteemis, mitte jätkusuutmatut süsteemi ennast, tegeletakse mõne detailiga ja jäädakse seejärel aastateks enese saavutatut imetlema.

3

Kuni püsib olukord, kus Reformierakond võib vähimagi lahkheli korral ühe väikese venna teise sama väikese venna vastu vahetada, ei saa võrdsusele pretendeerivast partnerlusest või teiste erakondade ideede mõjust Tartus rääkida.

Et mis siis valesti on? Tartu põhiprobleem on see, et muudetakse pisiasju süsteemis, mitte jätkusuutmatut süsteemi ennast, tegeletakse mõne detailiga ja jäädakse seejärel aastateks enese saavutatut imetlema.

Hea näide on ühistranspordi üleviimine reoveest toodetavale biokütusele. Igati roheline, innovatiivne ja tulevikku vaatav, aga ometi vaid pisiasi suures transpordisüsteemis, mis tervikuna on jäänud ja areneb edasi autokesksena.

Biokütusel vuravaid busse kasutavad endiselt vaid koolilapsed ja eakad, aga linn autostub sama hoogsalt edasi. Tartus, kus vahemaade tõttu oleks ideaalne liikuda jalgsi või rattaga (ja kus uuringute järgi enamik linlasi nii ka tahaks liikuda!), mõtleb linnavalitsus iga uue planeeringu juures esmajärjekorras autodele ja parkimiskohtadele.

Hooga lükati käima rattaringlus, mille linlased kohe omaks võtsid. Taas pealtnäha tubli algatus, kui poleks poolikuks jäänudki. Uhkete ratastega sõitjad, kes sageli ka ise rendiratta raskusega alles harjuvad, kihutavad nendega ju kitsastel kõnniteedel – laste, lapsevankrite ja vanurite vahel, ohtlikuna nii endale kui teistele liiklejatele. Autoteele ka neid nagu suunata ei saa, sest see oleks veel ohtlikum. Rattateid justnagu ehitatakse, kuid vaid linna äärde, kuhu neid on nii mugav ehitada, ent kus nad linna liiklust tervikuna kuidagi rohelisemaks ei tee. Pealtnäha ju ägedad muutused, kuid vähe muutusi tervikpildis.

Keskparki planeeritud Süku on hea näide poolikutest ja hoogtöölahendustest, kus enda tegematajätmisi üritatakse lisaks opositsiooni kaela lükata.

Tartu vajab ja väärib kahtluseta uut raamatukogu. On mitukümmend aastat vajanud, kuid linn pole suutnud seda teoks teha. Kogemus ütleb, et kui midagi küllalt kõvasti tahta, siis leitakse tavaliselt ka võimalus. Tartus ei ole seda tahet ilmselgelt piisavalt olnud. Pärnus oli, seal on uus raamatukogu valmis. Nüüd siis leidis linnavalitsus õlekõrre riiklikust kultuurirahastusest. Aga et ühe linna raamatukogu ei õnnestu kuidagimoodi riiklikult oluliseks kultuuriobjektiks rääkida, otsustati, et sellele tuleb tulesid ja vilesid kõvasti juurde panna. Riigile kuuluv kunstimuuseum, black-box-saal ja muu, mida liiga hädasti ju vaja ei ole, sest uhked ja kallid ruumid ERMis on jõude, Tartu enda linnamuuseum ja teised kultuuriasutused alarahastatud. Kuid teisiti ei saaks ju ehitamiseks riigi raha küsida. Ja ehitada uhkeid hooneid, see on iga Eesti koalitsiooni unistus ja tagasivalimise pilet.

Valija ei ole kunagi varem olnud nõudlikum, iseteadlikum ja eilsesse kinni jäänud võimu jaoks ebamugavam. Selles nõudlikkuses ei ole süüdi opositsioon, vaid infoajastu.

3

Süku planeerimise protsess ise on sama nukker, sest linnapoolne kaasamine jäi nii viisilt kui mahult eelmisse sajandisse. Tegelikult on Tartus puudu linna rohelise arengu tervikvaade ja ühiskondlik kokkulepe – kuidas see linn siis ikkagi tervikuna rohelisemaks muutub, kui kesklinnas elujõus puud maha raiutakse ja nende asemele mitu maa-alust parklakorrust ehitatakse? Ja kui need puud maha võetakse, siis kuidas seda mujal kompenseeritakse? Sellised küsimused oma läbipõimituses eeldavad tõesti eksperditeadmisi, ometi peaks linnavalitsus olema märganud, et avalikkus ei lepi enam suletud uste taga tehtud otsustega, vaid nõuab enese teavitamist, kaasamist ja ärakuulamist.

Tublisti on kaasatud ühte huvirühma (kultuuriinimesed), ent hoopis kaasamata jäetud teine (linnalooduse eest seisjad) ning ilmselt täiesti teadlikult ja vastasseisu kartes jäetud teavitamata muud linnakodanikud.

Vigu poliitikas muidugi ei tunnistata. Süüdi on rumal linnakodanik, kes vanamoelises protsessis osaleda ei osanud, ja opositsioon, kes julgeb avalikkuse tähelepanu juhtida linnavalitsuse vigadele ja tegematajätmistele. EKRE on meile juba mitu aastat riigi tasemel ometi reljeefselt märku andnud, et kätte on jõudnud ajastu, mis vajab uusi poliitikaloome ja osalusdemokraatia viise. Kes poliitikutest seda ei ole märganud, on kas rumal või endaga liialt rahulolev. Sest nii on.

21. sajand vajab uusi, proaktiivseid ja sisulisi kaasamisviise, mis väljuvad aastakümneid kinnistunud poliitikute, ametnike ja ekspertide ringist. Valija ei ole kunagi varem olnud nõudlikum, iseteadlikum ja eilsesse kinni jäänud võimu jaoks ebamugavam. Selles nõudlikkuses ei ole süüdi opositsioon, vaid infoajastu, kuhu suur osa valijaid on nüüdseks jõudnud.

Igaüks, kes sattus jälgima korruptsioonikuriteos süüdi mõistetud Neinar Seli valimist Tartu linna aukodanikuks, sai kindlasti aru, et Tartus Reformierakonna väikeseks vennaks saamise eeldus on oma põhimõtete unustamine ja koalitsioonikaaslase suurrahastajatele takkakiitmine.

3

Eraldi artikli peaks kirjutama sellest, kuidas on tartlaste ja regiooni huvid viimasel ajal riigi tasemel kaitstud. Ei mäleta, et keegi oleks kunagi arutanud, kas ja kuidas võiks riik kompenseerida Rail Balticu trassivaliku negatiivset mõju Tartu ja Lõuna-Eesti arengule. Või sellest, kuidas Euroopa toetus- ja taasterahast ei kavatseta ehitada ühtegi suurobjekti, mis toetaks Tartu ja ümberkaudse regiooni arengut. Kui see nii jääb ning Pärnu saab otseühenduse Euroopaga ja Ida-Virumaa suure rahasüsti Euroopa rohepöörde vahenditest, siis milline on kümne aasta pärast Tartu ja Lõuna-Eesti konkurentsivõime nendega võrreldes?

Vaid Tallinnast provintsilinnale põgusalt ja ülalt alla vaadates võib arvata, et Tartus on asjad hästi. Et Tartule piisabki poolikutest lahendustest ja ammu ambitsiooni kaotanud linnavalitsusest. Tartu väärib enamat! Väärib julgust, uut ambitsiooni ja terviklikke muutusi, mis annaksid nii Eesti suuruselt teisele linnale kui Lõuna-Eestile arenguhüppe võimaluse. See saaks juhtuda aga vaid siis, kui Reformierakond Tartus vanema venna rolli mõneks ajaks ära peaks andma. Võin kinnitada: töö käib selle nimel, et ühel ilusal päeval see võikski juhtuda.

Tagasi üles
Back