L, 10.12.2022

Jaanus Kriisk: kogu aeg on keegi vastu

Jaanus Kriisk
, ettevõtja ja kergejõustikutreener
Jaanus Kriisk: kogu aeg on keegi vastu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 8
Jaanus Kriisk.
Jaanus Kriisk. Foto: Sille Annuk

Füüsiliselt ei ole Tartu suur, aga seda ambitsioonikam peaks ta olema sisult suureks saamises. Südalinna kultuurikeskus võiks sellele tublisti kaasa aidata.

On 2021. aasta kevad. Eesti on just saavutanud maailmas esikoha pandeemia sügavuses, aga heade mõtete linnas käib hoopis teine lahing. Selles pole kaevikud vähem sügavad kui viirusevastases võitluses.

Kõik aktiivsed inimesed – justkui kogemata enne kohalikke valimisi – on üles leidnud kesklinna pargi ja kõik sealsed puud näikse järsku olevat nagu rahvusliku pärandi lahutamatu osa.

Võtsin mõni nädal tagasi ülesandeks, et kui satun linnaringile, siis vaatan oma silmaga, kui paljudele see park tegelikult korda läheb. Tuleb tõdeda, et mitte väga paljudele. Ja mitte eriti.

Seda ala, kuhu planeeritakse südalinna kultuurikeskust, ei väisa õigupoolest eriti keegi. Milles on siis probleem? Miks järsku need, kes linnas võimul, tahavad ja need, kes võimul pole, ei taha. On see ikka kogemata tekkinud veelahe?

Alustame lihtsamast ja vastame kõigepealt küsimusele. Võttes appi õigekeelsuse sõnaraamatu, saame teada, et linn on suur halduste ja juriidiliste õigustega ning kompaktse hoonestusega asula, mis on ümbruskonna majandus- ja kultuurielu keskus ning kus inimesed ei elatu põllumajandusest.

Niisiis majandus- ja kultuurielu keskus. Jah, erakapital on tugevalt arendanud meil kaubanduskeskusi. Aga mitu kultuuriobjekti võib Tartus valitsenud poliitiline eliit enda arvele kanda viimase kolme kümnendi jooksul? No ei ole nagu väga midagi. Mõni küsiks nüüd kiiresti: aga kuhu jääb ERM? Aga see oli ju ennekõike riigi ambitsioon taasluua rahvusmuuseum selle ajaloolises asupaigas.

Miks siis Tartu ise selles vallas eriti midagi ei tee? Vastus on lihtne: sest kogu aeg on keegi vastu. Puudub pidev positiivne arenguambitsioon. Pole valdavat tahtmist arendada linna laiapõhjaliselt.

Eesti ilmaolude iseloomustamiseks kehtib lausejupp, et see on nagu üheksa kuud kehva suusailma ning kolm kuud talve. Eks selle pärast nii kesklinna parke kui ka muid parke väga ei kasutata – ilm on selleks lihtsalt liiga kehv. Sellest lähtuvalt on eriti piinlik kuulata kultuurikeskuse vastaste rivist nende vastuväiteid, kes ise selles kehvas sügis-talve-kevadperioodis soojal maal kuude viisi mõnulevad.

Mis saab pargipuudest? Need võib ju ümber istutada või istutada uued.

Aga kuhu peab minema tavaline tartlane, kel väikesed lapsed, kes peab iga päev kellast kellani tööl käima? Tahaks ka ju mingil vabal hetkel, olenemata aastaajast ja ilmast kodust välja minna ning end natuke tuulutada. Aga kuhu? Ainus soe avalik ala on kaubanduskeskus!

Jah, kahtlemata on meie kaubamajad arendatud uhketeks paleedeks, kus leidub vähemal või rohkemal määral ka vaba aja veetmise võimalusi – omanikke tuleb selle eest kiita. Aga mis saab siis, kui inimene ikkagi ei taha kaubanduskeskusesse minna või kui tal ei ole piisavalt raha seal pakutava tarbimiseks? Kus on alternatiiv?

Minu meelest võikski hea alternatiiv olla seesama kultuurikeskus: avalik, soe, katusealune ala. Muidugi poleks see maja vastuvõetav sellisel kujul, nagu seda seni mingitel eskiisidel on näidatud. Aga mõelgem, milline võiks too koht olla siis, kui edasises planeerimises mõeldaks vastutustundlikult ja professionaalselt sada aastat ette?

1990. aastate algul käsin mõne kuu USAs San Antonios koolitusel, kus kohtusin väga erinevate elualade inimestega, teiste seas linnavalitsuse inimestega. Nemad rõhutasid korduvalt, et kõik arenguplaanid tuleb teha arvestusega aastasse 2080, eriti liiklussõlmed, sest tegu on miljonilinnaga. Kui kord jälle, aastal 2014 sinna sattusin, siis veendusin, et täpselt sellise plaani järgi oligi sealne areng toimunud: tekkinud olid suured, kolme- ja neljatasandilised liiklussõlmed.

Jah, me ei räägi Tartus nii palju liiklussõlmedest. Polegi mõtet rääkida, sest meil on väike ja kompaktne linn, kesklinnast pole üheski suunas linnapiirini isegi viit kilomeetrit ja öösel, mil valgusfoorid ei tööta, on võimalik vähem kui kümne minutiga linn autoga läbida. Füüsiliselt me ei ole suured, aga seda ambitsioonikamad peaksime olema sisult suureks saamises.

Siin võiks toosama kultuurikeskus saada üheks meie põlvkonna pärlitest. Kui asju hästi lahendada, võiks sellest saada üks maamärkidest, millest ka järgnevad põlvkonnad kasu saaks. Ma mõtlen 22. sajandi kultuurikeskust – julget, säravat, omaette vaatamisväärsust nii seest kui väljast. Sellist, mis oleks alati tasuta kasutamiseks kõigile linnaelanikele. Kus oleks lisaks kunstimuuseumi ja raamatukogu ruumidele koostöös botaanikaaiaga rajatud 200–300-ruutmeetrine hoonesisene looduspark, lastealad, kunsti- ja raamatuväljapanekuga kohvik ja muidugi palju istepinke, kus üksi või koos sõbraga istuda ja erilist interjööri nautida.

Mitu kultuuriobjekti võib Tartus valitsenud poliitiline eliit enda arvele kanda viimase kolme kümnendi jooksul? No ei ole nagu väga midagi.

Mis saab pargipuudest? Need võib ju ümber istutada või istutada uued. Kui tahta, oleks kindlasti võimalik puid paigutada isegi kultuurikeskuse katusele, kus need moodustaks mõnusa sümbioosi näiteks lahtise kultuurilavaga.

Austatud tartlased, meil on käeulatuses suur riiklik kaasrahastus, mis aitaks meil linna arendada. Palun, võtame selle vastu ja teeme ühe väärt asja! Ärme oleme kogu aeg vastu. Oleme mõnikord poolt.

Linnavõimule tahaksin soovida senisest veel rohkem ambitsioonikust. Praegu, aastal 2021 ei ole enam mingi eriline siht saada tänavad korda ja valgustatuks. Isegi kultuurikeskus pole teab mis ambitsioon, vaid normaalne vajadus. Päriselt ambitsioonikaks võiks pidada midagi veel suuremat ja pealtnäha võimatut, miks mitte näiteks toomkiriku taastamist.

Toon lõpetuseks välja kunagise Tartu eduka ja armastatud linnapea kindral Aleksander Tõnissoni mõtte: «Mina ei seisa ühegi erakonna teenistuses ega ole ühegi erakonnaga seotud. Kahetsen, et mina juba varem ei ole omavalitsuse tööpõllule asunud. Puhkust mina üldse ei kavatse võtta, sest linnapea amet on äärmiselt mitmekesine ja sarnane töö minule puhkuseks, mis minul kunagi olnud.» (Põhja Kodu, 24. mai, 1934)

Kindral Tõnisson vaataski väga ambitsioonikalt linna arengule üldiselt, ühelt poolt pidid tema kaasaegsed tartlased linna ehitama ja arendama, aga teiselt poolt ka rohelisust lisama.

Ja nii on toona, pea sada aastat tagasi tehtud julged otsused veel nüüdki meie linnapildis hästi tajutavad, olgu siis jutt turuhoonest või Emajõe-äärsetest alleedest.

Rohkem ambitsiooni, daamid ja härrad! Rohkem poolt- kui vastuolemist! Nii hakkavad kenad asjad juhtuma ja nii võivad järgnevad põlvkonnad meidki uhkusega meeles pidada.

Märksõnad
Tagasi üles