Mõni aeg tagasi käis sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses tuline debatt Jaak Joala monumendi üle. Kommentaariumid kihasid, öeldi üsna krõbedalt.
Ei tahaks olla monumendi loonud kunstniku nahas – kes tahaks, kirjutagu kommentaariumi, et ta on nõus olema peksuobjekt ja patuoinas. Üks mu kunstnikust sõber ütles madinat jälgides, et inimesel peab olema võimalus, et tema töö ebaõnnestub, ilma et teda seepärast avalikult lintšitaks. Mitte ebaõnnestuda on võimalik ainult siis, kui istud üksi nurgas ega tee mitte midagi. Meie ühiskond, tulised eesti inimesed, aga eksimusi, vigu või eriarvamusi andeks ei anna. Sest õigus on meil, mitte noil teistel.