Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Maaülikooli teadlase koostatud värske raamat õpetab kahjuritega võitlema

Copy
Luule Metspalu värske raamatu esikaas.
Luule Metspalu värske raamatu esikaas. Foto: Eesti Maaülikool

Eesti maaülikooli taimetervise õppetooli vanemteaduri Luule Metspalu sulest ilmus äsja uus raamat, mis viib lugejad inimkaaslevate kahjurite salapärasesse maailma.

«Tuleme aegade algusest arvuka kaaskonnaga, kellest paljudele on inimene, tema toit ja asjad meelepärane söök ning turvaline elupaik,» kirjeldab autor. Kuid inimese kaaskonna koosseis ei ole konstantne, vaid see muutub pidevalt: ühed manulised kaovad ajalukku, teised jällegi vahetavad vaba elu looduses inimese kõrval elamise vastu.

Kirjastuse Hea Lugu väljaandena ilmunud raamat «Kahjurid inimese, toidu ja tare kallal» kirjeldab verest toituvaid liike, kes on oma elupaigaks valinud inimkeha, näiteks täid, või seadnud end sisse majapidamisse, näiteks kirbud ja lutikad. Verehimulisi jätkub ka loodusesse. Nendeks on puugid, sääsed, kihulased. Saatjaskonda kuulub selliseidki pahalasi, kes söövad ning reostavad meie toitu: liblikate röövikud, mardikad, prussakad, vaaraosipelgad, kärbsed.

Osa meie toitu himustavaid liike elab vabas looduses ja nad käivad majas toidujahil, näiteks sipelgad. Pahalaste hulgas on liike, kellele meeldivad meie riided (koid), vaibad (nahanäkid) ja majatarbed (toonesepad), on neidki, kes isegi maja tolmuks närivad (siklased).

Selle saatjaskonna tõrjumine ja majast väljalöömine on paratamatu, kui tahad säästa oma tervist ja vara. Selleks, et tõrje annaks tulemusi, on vaja pahalasi tundma õppida, sest tõrjeviisi valik sõltub kahjuri liigist.

Metspalu kirjeldab teoses olulisemaid ja inimesega tihedalt seotud olmekahjureid ning annab ülevaate nende käitumisest ja bioloogiast. Tuvastamise lihtsustamiseks on esitatud võrdlustabelid. Tõrjesoovitused on valitud nii, et need säästaksid inimest ja tema elukeskkonda.

Luule Metspalult on varem ilmunud menukad maheaedniku käsiraamatud «Taimedega kahjurite vastu» (2017) ning «Viljapuude ja marjapõõsaste kahjurid» (2020).

Tagasi üles