Raimu Hanson: enne purunemist

Raimu Hanson Foto: Sille Annuk

Vanasti oli nii. Olid sellised majad, mis olid tehtud ekstra selleks, et nende saalide seintele saaksid kunstnikud üles riputada oma maale, graafikat ja fotosid. Mõnikord tõid ka skulptorid oma töid teistele näha. Neid kõiki võis igaüks vaadata, nii kui praegugi, ainult et tookord käidi kunstist osa saamas selleks ehitatud majades, nagu juba öeldud.

See oli küllaltki tüütu. Kõigepealt tuli panna auto käima. Kusjuures mootorid ajasid välja heitgaasi. Siis tuli sõita kohale, minna trepist üles, astuda piltide ette, kõndida edasi-tagasi, mask näo ees. Nii oli veel koroonaajastu algul. Nüüd on igatahes palju mõnusam: otsi aga netist õige koht üles ja suuna pilk, kuhu aga hing ihaldab, vahi ükskõik millise nurga alt ja kui tahes lähedalt. Seda kõike tagab meile 3D-tehnoloogia edasiarendus.

Nojah, on teisitimõtlejaid, kes ütlevad, et see pole see. Et veebist ei näe kunstnike loomingu tõelist suurust, ei hooma kogu komplekti selle täielikus olemises ja olemuses. Nende arvates ei suuda kaamerad edasi anda vaataja ja ruumi suhet, tungida värvide kasutamise peensustesse. Mõni puutejanus isik halab, et ei saa käega katsuda, et vanasti oli vahva kombata salaja kergelt maali või skulptuuri pinda, panna nina vastu ja tõmmata värvide ja muu materjali hõngu otse ajju.