Peep Mardiste: kultuurimaja parki, aga ühel tingimusel

Peep Mardiste Foto: Margus Ansu

Süku ehitamise mõte tekitab vaidlusi, mis hakkavad juba hiljutise tselluloosisõja mõõtmeid võtma. Parkide ja puude kompromissitu kaitsjana olen nõus kultuurimaja rajamisega parki, aga ühel tingimusel.

Tartus käib juba aastakümneid hiiliv parkide hävitamine. Iga üksiku parginurga või puu kaotamisega kaasneb linnaisadel sama jutt: rohealad on meile küll väga olulised, aga hetkel on hädasti vaja kaotada siit mõned puud, sellel pole ju teab mis grandioosset mõju. Ja nii võetakse ette järgmised puud ja siis jälle järgmised. Äsjane musternäidet kahe abilinnapea sulest: «Tartu kesklinnas on sõjahaavade tõttu rohelust aga küllalt palju, ühe olulise kultuurihoone võime me sellesse rohelusse mahutada ilma, et sellest oluliselt elukvaliteedis kaotaksime.» Linna kodulehel olev selgitus «Hoone sobitatakse parki, mitte ei ehitata pargi asemele» tekitab koguni küsimuse, kas maja hakkab parki säilitavalt puude kohal õhus hõljuma.

Nüüd aga minu pakutava tehingu juurde. Saagige siis need üldplaneeringu kaardil kaduma määratud täies elujõus 56 puud – suuremalt jaolt pärnad, aga ka paar kaunist püramiidtamme ja hõbekuuske. Ehitage poole pargi asemele see hoone, mille vajaduses ju iseenesest keegi väga ei kahtle. Aga rüüstetöö väärikaks kompensatsiooniks oleks uute puude istutamine, mitte kuhugi Ihaste põllule või Jänese matkaraja äärde. Võtke üles kogu Vabaduse puiestee asfalt turuhoonest kuni botaanikaaia nurgani, vedage muld asemele ja rajage autotee asemele kõrghaljastusega roheala, pargipinkide ja muu inimsõbraliku kraamiga. Alaline autovabaduse puiestee, mis oleks esimene sisuline samm, et luua kaua räägitud juurdepääs Emajõele.