Stepan Karja: linnast maale ja maalt linna

Stepan Karja

FOTO: Aldo Luud / Õhtuleht

Mitme küla rahva võiks Tartu linna aasta jooksul elama asutada? Praegu ei tohiks linnas tühje maju olla, järelikult tuleb Lõuna-Eesti hääbuma kippuvate piirkondade elanike vastuvõtmiseks ehitada elamuid, lasteaedu ja vanurite hooldusasutusi, valmistada ette töö- ja õppimise kohad, korraldada maainimeste ümberõpe jms. Kui Euroopa Liidu rahavood teistpidi pöörata, tuleks kohe hakata ehitama. (Vt «Maalt linna, pisarateta», PM 11.01.)
 

Esialgu tundus, et karmi näoga Kalev Petti (uuringufirma Faktum & Ariko uuringutejuht) teeb musta huumorit: mahajäänud maanurkade elanikud, kes kohapeal rakendust ei leia, oleks vaja kolida elujõulistesse keskustesse, kus neile suunatav abiraha annaks suuremat efekti.

Pealegi võiks see käia nii ladusalt ja üksmeelselt, et kellelgi poleks põhjust lasta silmanurka pisarat.

Mõte jääb abituks, sest olen kahe vanainimese kallal – neid maalt linnakorteri tagatuppa istutades – pannud toime väärkohtlemise, millele ei järgnenud küll karistust, aga süütunne annab mõnikord endast märku. Olgu see muuseas.

Ent mõtiskledes kuiva või märja silmaga, tuleb tunnistada, et uurijamehe käes on kõvad trumbid. Täpsemini öeldes üks trump – Euroopa Liidu fondide ja teiste riikide (suuremate summadega USA, Inglismaa, Rootsi) toetused.

Suured toetused

Kõigi kanalite kaudu tulnud abirahad peaksid kokku andma hiigelsumma. Abiprogrammid Phare ja Usaid turgutasid peamiselt linnade ettevõtjaid, kuid sajandivahetusel hakkasid suuremad abirahad tulema maatootjatele. Ainuüksi abiprogrammi Sapard vahendusel tuli sajandi algul maapiirkondade turgutuseks kuue aasta jooksul üle 70 miljoni euro.

Samal ajal käivitusid eri programmid külaühiskonna elavdamiseks.

Lisaks loodi Suurbritannia initsiatiivil maaelu koostööprogramm kolmeks aastaks (2000–2003) üle kolme Balti riigi (rahakulu kokku 100 000 naelsterlingit, Eesti osa 33 000). Kõigi kanalite abi eesmärk on vähendada Vene võimu alt pääsenud rahva vaesust ja leevendada inimeste sotsiaalset tõrjutust.

Sõna «keskus» ei peaks Petti kirjatöös ometi tähendama endisi majandikeskusi, sest ümberasujate huvidega arvestades peab ta silmas asumit, mis tagab neile tänapäevase elukvaliteedi ja lastele hea hariduse. Seega tuleks võtta suund linnadesse, ainult pealinnast tuleks uurija idee järgi maalt voorijate tee mööda juhtida.

Või polegi tegu ainuüksi Petti mõttevälgatusega? Ehk on tema firma rahva ümberasustamise teemaga põhjalikult tegelnud: uurinud ettevõtmise majanduslikke ja sotsiaalpoliitilisi aspekte, arvutanud kokku kulutused alates kihutustööst külades kuni uutele linlastele mõeldud voldikuteni ning võtnud kokku üheaastase aktsiooni lõpptulemuse.

Selles ikkagi kahtlen, sest autor on piirdunud vaid väitega, et abiraha tuleb küllalt palju.

Abirahast vähe kasu

Tõenäoliselt on ka Petti jõudnud lugeda antropoloog Aet Annisti raamatut «Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas», mille aluseks on doktori teaduskraadi vääriline uurimistöö Kagu-Eesti kahes külas aastatel 2002–2004.

Doktorant Aet Annist osales eespool nimetatud Suurbritannia algatusel ja raha toel ellu kutsutud koostööprogrammis, mille eesmärk oli kirjeldada Kagu-Eesti külakogukondade iseärasusi ja jälgida toetusprogrammi arengut. Ulatusliku välitööga kogutud materjal annab üksikasjaliku ülevaate maaelu ümberkorralduste järel kujunenud eluolust ja suhetest.

Endisest külakogukonnast olid järel vaid riismed. Palju töötuks jäänud ja terve eluhoiaku minetanud inimesi, kiratsevad väiketalud, solvunute ja heitunute apaatsus. Autor nendib, et elatakse rängas vaesuses.

Ta võtab elanike meeleolud kokku: «Töötud ja vaesed ei tea kunagi, kas neid liigitatakse väärikateks või väärituteks, õnnetuteks ohvriteks või häbituteks laisklejateks.»

Keskuses suurtes majades elanud inimestel tuli isegi peenramaast loobuda, sest traktoritöö muutus üle jõu käivalt kalliks.

Kahe ergutusaasta jooksul osa inimeste aktiivsus taastus ning koolituse järel üritati kirjutada projekte ja leida teenimisvõimalusi. Kokkuvõttes aga jäi Suurbritannia raha kasutegur siiski tagasihoidlikuks. Ja külad tühjenevad jätkuvalt.

Kalev Petti idee järgi võiks paigale jääda põllumajandussaaduste tootja, arvutiga töötaja või turismitalu, kuid raske on ette kujutada sellise küla toimimist, kus ühes servas tegutseb kirjanik, teises
IT-spetsialist ning kusagil suure metsa rüpes ootab turismitalu, mille juurde viib tee naaberkülast.

Nii kirjanik kui ka arvutimees vajavad talvel lahtilükatud teed. Talufarmis võib hommepäev kas talupidaja või tema sulase peres keegi haigestuda, nii et asendaja tuleb otsida kusagilt kaugemalt, nagu ka suvel heinalisi ja sügisel kartulivõtjaid.

Mõni jääb töövõimetuks ja vajab kõrvalise abi, naabreid aga pole. Kust võtab vallavalitsus vaba inimese, kui kõik töötud on linnadesse hajutatud?

Valge laev tulekul?

Kõigepealt võiksidki uue elupaiga leida pensionärid ja töötud, neist viimased leiaksid rakendust uutele tulijatele mõeldud ehitistel. Kooli hõredaks jäänud kolkas nagunii pole, nii et kiiresti lahkuvad ka lastega pered. Valda jäävad ainult mõned vähesed maksumaksjad. Või mis sest vallast ja vallavalitsusest ning lagedaks muudetud maast üldse peaks saama?

Kui mõttemängu jätkata, võiks küsida, kuidas jääb äraminejate kinnisvaraga. Kes valvab tühjaks jäänud talusid? Või ostab riik maad-metsad ja hooned ära? Kinnistu hind võib tühjenevas maakohas langeda nii madalale, et ainult suure talu maa hind katab eluaseme hinna linnas. Teatavasti elab maal ka kinnisvarata ja vaid tühises väärtuses varaga inimesi – nemad jääksid uue eluaseme hinna riigile võlgu.

Kurb, aga on tõsi, et uuringufirma töötaja Kalev Petti ei teinud nalja. Tõepoolest – regionaalarenguga justkui tegeldaks vilkalt, tulemuseks on aga pettunud inimesed ja tühjenevad külad.

Oli halenaljakas lugeda selsamal 11. jaanuari (kui Postimehes ilmus Kalev Petti kirjatöö) õhtul regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri lauset teleri allservas: maainimesed ei peaks maalt linna kolima. Ja kõik.
Linnade arengule võib lähiaastatel panna piduri Euroopa Liidu abirahade järsk vähenemine, kuid ajakirjanduses levib ka teade, et Eesti põllumajandussaaduste tootjad saavad peagi toetusi võrdselt Euroopa vanade liikmesriikide kolleegidega. Ja seda raha ilmselt ei anna Petti plaanide järgi linnadesse pöörata. Ehk tuleb kunagi valge laev. 

Tagasi üles