Normaalne inimene teeb kõik, et ära hoida võimalikke saatuselööke: keerab kodust lahkudes ukse lukku, lülitab välja elektripliidi, ületab sõiduteed rohelise tulega, hoidub kõndimast jääpurikate all, kinnitab autos turvavöö. Varitsevaid ohte on kahtlemata rohkem, kui keegi üles lugeda oskaks, üks julmimaid aga kindlasti tuleõnnetus. Lisaks veel salakaval, sest aastaid ei pruugi midagi juhtuda, aga ühel hetkel on punane kukk katusel.
Peab paika ütlus, et õnnetustest õpitakse, ja nii on ka tuleohutusnõuded järjest karmimaks muutunud. Väga hoolas tuleb olla ühiskondlikes hoonetes, kus palju rahvast koos, ja neist eriti veel koolides ja teistes lasteasutustes. Viimasel viiel aastal on Eesti koolides olnud 58 tulekahju, neist kuus mullu – õnneks väiksemad põlengud, kus inimesed viga ei saanud.
Samas mäletatakse veel hästi tulekahju Saaremaa ühisgümnaasiumis 1995. aastal, kus sai surma kaks noormeest, paljud õpilased vigastada nii leekides kui ka akendest alla hüpates. Pärast Haapsalu lastekodu tuletragöödiat otsiti põhjuseid, mis võisid tulekahju puhkemisele ja levikule kaasa aidata, ning mis pidanuks olema teistmoodi, et puudega lapsi kiiremini ruumidest välja saada.
Paraku see hukkunuid ega kannatanuid enam ei aita, küll aga peaks teritama tähelepanu kõikjal, kus kehtivast tuleohutuseeskirjast mööda on vaadatud. Kahjuks ka Tartus – kuueteistkümnel koolil on täitmata päästeameti ettekirjutusi, enamikule on ette heita suitsu ja tule levikut pidurdavate tuletõkkeuste puudumist, aga on ka muud, mis võib ohustada laste väljapääsu suitsust ja tulest.
Kuigi ettekirjutised pärinevad aastaist 2006-2007, on nende täitmise tähtaega järjest pikendatud. Positiivselt poolelt tuleb küll märkida, et lasteaedade tuleohutusnõuded on kolme aastaga täidetud kõigis peale kahe lasteaia, mis tahetakse korda teha tänavu.
Miks siis koolid korras ei ole? Sest raha ei ole. Paneb mõtlema küll. Et tegu ei ole mingi europrojektiga, kuhu lihtsalt peab raha leidma, kui ei taha omaosalusest palju suuremat summat kaotada, tuleb koolidele kuluvad eurod leida linnaeelarvest.
Et raha on vähe, teab vist juba iga tartlane, kuid osa olemasoleva raha kulutamine sõltub siiski valikutest, tähtsate ja vähem tähtsate asjade järjestamisest. Kas meil on ikka nii väga tarvis juba järgmise aasta kevadel näha bussipeatustes elektroonilisi tabloosid, kui üks viimaseid arenguplaane ette võtta? Või kui kaalule panna inimelu ja näiteks kilomeeter sõiduteed, siis kumb kumma üles kaalub?
Tartu Postimees on veendunud, et linn peab lähema paari aasta jooksul leidma üle miljoni euro muude arengute arvelt, et varustada koolid tuletõkkeustega ja täita teisedki ettekirjutused, sest inimese elul ei ole rahaga mõõdetavat hinda. Ja mitte linnavalitsus üksi, ka volikogu võiks Kaarsilla sillakaare käsipuude asemel muretseda tuhandeid lapsi ja noori ohustavate tegematajätmiste pärast.