Peeter Olesk: sõber kindral

Peeter Olesk Foto: Margus Ansu

Johannes Kert oli polüfunktsionaalse kaitsetahte ja -võime pooldaja, see sõjaväelasest juhitüüp, kes tunneb küll kombeid parketilgi, aga eelistab banketisaalile alati eesliini ning põhjalikku väljaõpet.

Päev oli kulunud halvasti. Mõnest artiklist polnud järjekordselt kuude kaupa teada, mis kujul nad avaldatakse, mitmest ei saanudki selgeks, kas nad üldse ilmuvad. Meie toimetused ei oska autoritega suhelda, nii et seal, kus nn välisautor või nagu vanasti öeldi, kaastööline, on ühiskondlikult vaba sõna kaaslooja, tahab toimetus kiusakalt, et see välisautor oleks kõigest sõnavabaduse tarbija. Abivajaja ukse taga, mitte partner sama laua ääres.

Paraku pole see nõnda ainult ajakirjanduses. Samasugune pilt avaneb poliitikaski ega ole suuremat vahet, kas see toimub nii mägede tipus kõrgel kui ka maas ja madalal. Et kõrguste vahe võimude keskel kuulub riigiks olemise juurde, «see nii on seatud» (August Sang, «Soov», 1957). Mis samasse kuuluma ei peaks, on vaimne pimedus mitte märgata, kuhu peidab end oht ajada kaasloomine ja «aina tarbimine» (Betti Alver, «Tähetund», 1965) lootusetult segi.