Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Piret Bristol: elu maitse

FOTO: Artur Kuusi illustratsioon

Sarja «Siin- ja sealpool Emajõge» 17. osa

Liikusime aeglaselt tuisus, üritades bussijuhi meeleolu üleval hoida, et «pea need viis kilomeetrit veel vastu!». Olin kindel, et mõtte jõud aitab meid edasi. See oli pika ringi buss, mis sõidab läbi Vorbuse ja Ilmatsalu. Vanasti nimetati neid kuidagi põlastavalt «tunne oma kodumaad» bussideks.

Kodumaa tundmine on tore ja mulle meeldibki sellistega sõita – miks otse minna, kui ringi saab? On ju väga informatiivne kõik koduümbruse (ja kaugemad) kohad aeg-ajalt üle vaadata – et mis uutmoodi on või vahepeal tehtud.

«Selliste hangedega läheb kütust rohkem ja teed pole varsti ollagi,» kurtis bussijuht ning ma veel ei taibanud, et ta ei tee nalja ning meil võib tõesti poolel teel kütus otsa saada. Minul oli hoopis teine hirm – raudteeülesõit! Külasüdame peatuses Vorbusel tuleb teinekord raudteeülekäigu juures kütuseronge läbi lasta. Vahel sõidab üksik vedur mööda. Aga «porgand» on ju kiire, hääletu ja tuisus nähtamatu! Igaks juhuks rääkisin oma hirmust bussijuhile, nii et kui Külasüdame peatusesse jõudsime, kus seekord keegi sisse ega välja ei roninud, puurisime kõik erilise tähelepanuga lumemöllu raudteel. Rongi ei tulnud, ent kui jõudsime Tallinna-Tartu maanteele, meenuski kohe, et just siin on õige ohtlik paik tuisusel õhtul.

Bussis olid omad inimesed, ainult tuttavad – meie maja noorpaar lapsevankriga, millega oleks ikka väga ekstreemne kõnniteeta maanteel läbi hangede ja tuisu kodu poole minna. Olen sellisegi bussiga lumme kinni jäänud, kus enamik inimesi üksteist ei tunne ja pärast hange sõitmist on valitsenud vaikus või kus kostab depressiivseid noote, umbes et «kas buss üldse kunagi veel sõitma hakkab», «siia me jäämegi» ja nõnda edasi.

Ükskord jäi Puhja buss Õssul kurvis hange ja järgmine sõiduk, mis tund aega hiljem olukorda päästma tuli, jäi täpipealt samas hanges kinni. Enamik rahvast polnud vahepeal kuhugi läinud, sest tuisk läks hullemaks ja pimedus tuli peale. Minul oli päris raske kott. Koduni oli paar kilomeetrit, nii et otsustasin lõpuks jala minna. Suurest maanteest oli tolleks hetkeks järel paarimeetrine riba, põhimõtteliselt üks sõidusuund. Hakkasin täiesti meeleheitlikult absoluutselt iga autot hääletama. Saingi peale – kellel on nii kitsal teel pääsu! – ja kui mind kodumajast paarisaja meetri kaugusel maha pandi, nägin veerand tundi vaeva, et maja üles leida, sest nähtavust ei olnud ja takerdusin meetrikõrgustesse hangedesse.

Kõlab väljamõeldisena? Lõpuks vankusin koduuksest sisse, pealaest jalatallani lumine ja märg, hang suveniiriks kaasas.

Aga seekord olime kõik ühel meelel ja arvasime, et viimased kilomeetrid me ikka peame vastu: «Näe, suur Tartu-Viljandi maantee juba paistab, näen autotulesid, kas sa ka?» Kütus oli otsas küll, aga meie optimism viis bussi ikka kohale. Bussijuht võis veel Tartussegi saada, igatahes sõitis ta üliaeglaselt edasi, ja meilt linnapiirini on ju ainult 3,8 kilomeetrit. Need sinised bussid sõidavad gaasiga, nii et Haage bensujaamast ei olnud tal mingit kasu. Seda rohegaasi igal pool ei olegi, vaid ainult kahes kohas Tartus.

Ekstreemsetes oludes on asjad palju lihtsamad. Kui ma ka puuda soola naabriperega koos ära ei söönud, siis paar grammi ikka. Näpuotsaga. Koju jõudes tundsin, nagu oleksin saabunud kogu maailmast eraldatud reservaati.

Sama tunne oli hoopis teisel põhjusel üleeile Tallinnast koju jõudes. Öömaja Harju tänaval ei ole kunagi päris hääletu: ikka möödub südaööl linnakodanikke, kelle sammud kajavad tänavakividel ja kelle hääled reipalt tervitavad algavat päeva. Nüüd valitses ööl ja päeval surmavaikus, mida häiris ainult Pika Hermanni tornist päikesetõusul kostev vabariigi hümn. Pole ime, et hümn Harju tänavale kostab, kui seda kuuleb isegi Pelgurannas.

Tallinna psühhosfäär, vaimne kliima või kuidas seda ka nimetada, on mõne kuuga muutunud üsna raskemeelseks. Kus palju inimesi koos, seal nende tunded võimenduvad. Muidugi võis ängi tekitada ka paari päeva pärast lähenev Harju tänava sünge tähtpäev.

Bussis küsis meie majas aastakese elanud naabritüdruk, kas igapäevane bussisõit mulle tüütuks pole muutunud. 25 aasta järel peaks see tõepoolest olema viimane asi, mida nautida. Aga isegi põnev on. Meil siin on elu maitse teistsugune kui kesklinnas. Elame nagu maailma lõpus, kus sõidab punase kütusenäidikuga pisike sinine gaasibuss käänulistel lumme tuisanud linnalähedastel teedel, bussis aga neli täiskasvanut ja lapsevanker, tuisk matab kogu vaate maailmale, kuid kindlasti saabub alati hetk, kui paistavad suure tee tuled.

Tagasi üles
Back