N, 2.02.2023

Presidendi rahvaluulepreemia laureaadid selgunud

Tartu Postimees
Presidendi rahvaluulepreemia laureaadid selgunud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Eelmisel aastal andis president Kersti Kaljulaid rahvaluulepreemiad üle Eesti kirjandusmuuseumis. Tänavu tingis koroonakriis  tunnustuse jagamise veebiülekande vahendusel.
Eelmisel aastal andis president Kersti Kaljulaid rahvaluulepreemiad üle Eesti kirjandusmuuseumis. Tänavu tingis koroonakriis tunnustuse jagamise veebiülekande vahendusel. Foto: Kristjan Teedema

President Kersti Kaljulaid kuulutas välja, et tänavu on rahvaluule kogumise preemia saajad Adik Sepp, Urve Vares ja Aino Liiv.

Adik Sepp  sai elutööpreemia silmapaistvate kaastööde eest aastail 1960–2020; Urve Vares teenis preemia väljapaistvate tööde eest 2020. aasta kogumisvõistlustel ning koostöö eest aastatel 2011–2020; Aino Liivik on preemia laureaat järjekindla kogumisvõistlustest osavõtu ja esile tõstetud tööde eest aastail 2013–2020.

«Meie keel ja lugude-laulude Eesti elab vaid siis, kui me ise ja iga päev suhtume hoole ja armastusega oma emakeelde. Me saame seda teha oma keelt laialdaselt ja kenasti kasutades ning teistele õpetades. Me saame seda teha keeleinimestele appi minnes suupäraseid emakeelseid uudissõnu võõrsõnade asemele luues. Me saame seda teha oma kodukandi murdekeelt kasutades ja noorematele õpetades või meie rahvaluulet kogudes,» ütles president Kaljulaid preemiate üleandmisel.

Seda lugude ja laulude Eestit on juba Jakob Hurda aegadest talletanud Eesti rahvaluulearhiiv ja need lood kõnelevad riigipea sõnul meie inimeste pidupäevastest ja argistest rõõmudest ning muredest ja on hindamatuks varamuks kõigile tänastele ja tulevastele uurijatele. «Siia talletatud lood võivad alles aastakümnete möödudes taas suureks saada, nagu juhtus setode rahvuseepose «Pekoga». Kuid kirja panemata lood jäävadki kaduma ning sellega läheb kaduma osa meie maa aja- ja kultuuriloost,» rõhutas president.

Adik Sepp (1945) alustas rahvaluulekogumist 15-aastase koolipoisina Kuressaares oma lähikondseilt. Tema esimene saadetis (70 lk) jõudis rahvaluulearhiivi 1960. aastal, sellele olid lisatud üksikasjalised andmed rahvalaulude, -juttude, mängude ja tantsude levikuaja ja -koha kohta.

Järgnevatel aastatel noore koguja küsitletavate ring aina laienes ning keskkooli lõpuks oli ta materjali kogunud juba pea kõigist Saaremaa ajaloolistest kihelkondadest, lisaks Muhumaalt ning Lääne- ja Viljandimaalt.

Pärast pikemat vaheaega taastus koostöö Eesti kirjandusmuuseumiga 2007. aastal ja on sestpeale järjepidev. Lisaks südamelähedastele pärimusteemadele, sh näiteks ka nõukogude ajal töökollektiivides levinud folkloor, naljalood ja pajatused, kohanimepärimus, koroonapärimus 2020. aastal jm, on Adik Sepp Eesti kultuuriloolise arhiivi jaoks kirja pannud oma mahuka eluloo (ilmus väljaandes «Minu elu ja armastus. Eesti Rahva Elulood» 2018) ning endise kinotöötajana kultuuriloolise ülevaate kinost Kaja. Kokku on Adik Sepa kirjapanekuid 699 lehekülge, lisaks mõned fotod, heli- ja videofailid.

Urve Vares (1960) alustas koostööd Eesti rahvaluulearhiiviga 2011. aastal lasteaiapärimuse kogumisest, pälvides kohe ka esiletõstmise, ning sestpeale on ta küsitluskavadele vastanud pea igal aastal. Urve Varesele on südamelähedased kodu ja oma meelistegevustega seotud teemad, lasteaiaõpetajana ka mängud ja lastekasvatus. Elades ja töötades Lõuna-Eestis, on tema kaastöid mõjutanud kaunid Kiidjärve maastikud, kasvamine ja elamine looduse keskel. Rahulikus stiilis kirjeldab ta seda, mida on ise läbi elanud, kuulnud ja näinud. Urve Varese tööd on saanud eripreemiaid ja äramärkimisi mitmel võistlusel, näiteks «Lastemängud ja lapsepõlvemälestused» 2013, «Minu aed, minu lilled ja puud» 2018, «Esemed meie rännakuil» 2019.

Mullu kirjutas Urve Vares silmapaistva töö mõlemal arhiivi välja kuulutatud kogumisteemal: «Vägivald ja selle piirid eesti kultuuris» ning «Tervise hoidmine koroonakriisi ajal». Samuti on ta osa võtnud rahvaluulekogujate ja elulookirjutajate ringi tööst. Kokku on tema talletatud pärimust 230 lehekülge, töödele on lisatud fotosid, kaarte ja muud illustratiivset materjali.

Aino Liivik (1942) alustas arhiivile kirjutamist tähendusrikka kaastööga «Minuga juhtus üks naljaks lugu» 2012. aastal, teemaks maailmalõpu ootus. Tema kaastööd paistavad silma humoorikuse, aktuaalsuse, isiklikkuse ja eluloopõhisusega. Kandes esinejanime Vanaema Aino, on ta oma lugude ja etendustega naerutanud publikut Virumaal ja kaugemal. Tähendusrikaste ja eripärastena kajastuvad tema kaastöödes Ida-Virumaa maastikud – Kohtla-Nõmme tuha- ja ahermäed, nii pälvis võistlustöö «Minu maastikud» 2015. aastal ühe peapreemiaist. 2020. aastal panustas Aino Liivik oma aega kolme teema käsitlemisse, pannes arhiivi ja Viru instituudi koostöös toimunud liisusalmide kogumisel kirja Virumaa liisusalme oma tuttavatelt ja iseenda meenutuste järgi. Kokku on Eesti rahvaluule arhiivis temalt 300 lehekülge kirjapanekuid, millele on lisatud koopiaid fotodest, skeeme ja muid materjale.

Märksõnad
Tagasi üles