Siiri Laidla: Uued (kõhu)tuuled lastekirjanduses ehk Emakeelepäevast peeruvalgel

Siiri Laidla Foto: Kristjan Teedema

Millegipärast on moodne lastekirjandus hakanud lastele suisa nii hoogsalt vastu tulema, et nende huvi püüdmiseks tehakse kaheldava väärtusega valikuid.

Lasteraamatuid ilmub rohkesti, valik on tohutu. See on muidugi tore. Eriti olukorras, kus emakeeleõpetajad kurdavad, et nutividinatest vaevatud lapsed ei taha, malda ega viitsi lugeda, ja kui võtavadki raamatu kätte, on neil raskusi loetust arusaamisega. Õpilased ei suutvat teose sisu lühidalt kokku võtta, üht või teist tegelast iseloomustada. Mina pole õpetaja, vaid see, kes lastele (ja suurtele) raamatuid kirjutab. Mõistagi tekib mul küsimus: kui ongi nii, et lastel loetu mõistmisel raskusi tekib, siis on ehk süüdi autorid? Vahest kirjutavad nad liiga keeruliselt, liiga tõsistel teemadel?

Raamatuid ostavad lapsevanemad. Millest nad lähtuvad? Oletades, et rahas pole probleem, tehakse valik sageli autori nime tuntuse järgi. Meeleldi ostetakse lugusid ajaproovile vastu pidanud tegelastest, kes on ka kinolinale jõudnud. Või soovivad emad-isad järeltulijatele oma kunagisi lemmikuid tutvustada.