Tartu möliseb, lips korralikult kaelas

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Indrek Grigor (30) toetub Tartu kunstimaja suures galeriis graafikafestivali kujundusse paigaldatud vaheseinale. Tema paremal käel on Kuti Kuti ja vasakul käel Riina Varoli looming. Ta vaatab, kuidas reageerib Marko Mäetamme seksivideole soliidses eas naiskülastaja.

FOTO: Sille Annuk

Sinatan Indrek Grigorit, sest ta on osalt mu kolleeg – teeb ajakirjanikutööd raadios ja mujalgi. Veel rohkem on ta semiootikute ja kriitikute kolleeg, aga kõige lähemad kolleegid on tal Tartu kunstimajas.

Ma olen sind näinud viimastel aastatel üha korrektsemalt riides. Kuidas nii – kunstiinimene ja lips kaelas?

Nadja ütles, et me peaksime ikkagi lipsu kandma.

Nadja on kes? Ja kes on meie?

Nadežda Tšernobai on rühmituse Duul kunstnik. Meie oleme mina ja Tartu Kunstnike Liidu juhatuse esimees Markus Toompere. Ja Nadja on ka ametiühingutegelane.

Me oleme Tartu kunstimajas üliorganiseerunud. Meil on Juri Lotmani nimeline sulgpallikoondis, V. Raami (just nimelt V. Raami – toim) nimeline Tartu kunstiteadlaste jalgrattaklubi ja moodustamisel on Voldemar Vaga nimeline paatkond. Kõigele lisaks on meil ka ametiühing.

Kas ametiühing on päriselt või illegaalne?

Ametiühing on registreerimata, aga erinevalt enamikust juriidiliselt eksisteerivatest ametiühingutest tegutseb meie ametiühing ka tegelikult.

Kümmekond aastat tagasi takerdusid Tartu Kunstnike Liit ja kunstimaja aeg-ajalt tülidesse. Nüüd ei ole ma neid juba mitu aastat täheldanud. Kuhu on kadunud lahkhelid ja intriigid teie majast?

Kui ma olin kunstimajja tööle tulemas, püüti mind hirmutada, et siin on jubedad intriigid ja siia ussipesasse ei tasu ronida, aga ma ei mäleta vanadest intriigidest midagi ja ma ka ei näe hetkel ühtegi.

Kui me vaatame liidu kantselei kollektiivi, siis võib öelda, et on toimunud põlvkonnavahetus. Me ei ole jõudnud omavahel veel tülli minna.

Põlvkonnavahetust on tunda ka näitusetegevuses, sealhulgas praeguse kolmanda Tartu rahvusvahelise graafikafestivali väljapanekus, mida saab vaadata kunstimaja kõigis kolmes galeriis. Mida arvad sellest festivalist?

Tunda on Al Paldroki käekirja: on mitu näitust linnas laiali, lisaks nüüdisaegsetele autoritele on valik graafikaklassikat ja väga alilik on ka see, et avamisele tuuakse inimesed bussiga kohale. Ja see meeldib mulle, sest head kunsti on alati hea vaadata.

Sa oled oma noorele eale vaatamata kindlasti näinud palju head kunsti. Milline on olnud su eredaim kunstielamus viimastel aastatel?

Hea kolleeg Gregor Taul tuletas mulle hiljuti meelde, kuidas ma mullu kunstikriitika blogile Artishok aastakokkuvõtet tehes nimetasin aastaelamusena Willendorfi Venust (üliümarate vormidega naisekujuke paleoliitikumist, asub Viini loodusmuuseumis – toim.).

Ma tõepoolest ei olnud teda varem originaalis näinud. Piltide pealt ei jäta ta paraku mingit erilist muljet, aga tegelikult on ta uskumatult kaunis.

Aga lemmikud tänapäevasest kunstist?

Mulle meeldib postimpressionistlik maalikoolkond ja impressionismiklassika, maaliline maalikool teeb mul alati südame soojaks. Kunstiteadlasena vaatan hea meelega ka nüüdisaegset kunsti.

Mul ei ole piirangut, tegelen ka arhitektuuriteooriaga ja naudin linnapilti. Tartu on selles mõttes ausalt öeldes natuke igav, aga siin on muid väärtusi.

Teed Klassikaraadios saatesarja «Kunstiministeerium» rubriiki «Tartu möliseb». Miks just möliseb ja miks mitte näiteks õiendab või vigiseb või latrab või muliseb?

See oli puhas juhus. Mölisema kõlab palju paremini kui mulisema. «Tartu möliseb» idee taga on kaudselt asjaolu, et ajalehes KesKus oli rubriik «Nutt ja hala». Mulle tundus see geniaalne, sinna kirjutas suurepäraseid asju näiteks Mati Unt.

Mingil hetkel ma ei olnud erinevatel asjaoludel mitmele näitusele sisse saanud, oli mingi infosulg ja ma olin kõige selle peale väga kuri. Mõtlesin, et peaksin Artishokki tegema nutu ja hala rubriigi «Tartu möliseb», et ma saaksin möliseda kõige ja kõigi peale.

Esimene «Tartu möliseb» läks Artishoki eetrisse 2007 ja rahvusringhäälingu eetrisse 2010. aasta septembris esimeses «Kunstiministeeriumi» saates.

Artishoki asutaja Maarin Mürk sai kutse hakata juhtima «Kunstiministeeriumit» ja ta tegi mulle ettepaneku senine MP3-pleierites levinud saade tuua suurde ringhäälingusse.

Tartu möliseb on raadios kord kuus. Detsembrisaates oli teemaks Mare Tralla näitus. Mida pakub uusim saade, mis oli kavas meie intervjuu avaldamise eelsel õhtul ja mille kordust saab kuulata Klassikaraadiost pühapäeval kell 14.05?

Vestlesin ümarlauas Berk Vaheri ja Maarin Mürgiga Tartust kui mingis mõttes kaubamärgist. Rubriigis «Tartu möliseb» on intervjuu graafikafestivali kuraatori Al Paldrokiga. Nii et seekord õnnestus mul kaaperdada kogu saade.

Edaspidi jääb «Tartu möliseb» eraldiseisvana «Kunstiministeeriumisse» püsima, aga alates nüüdsest saatest olen ma ilmselt hooaja lõpuni kogu saate juht, sest Maarin Mürk läheb pikemaks ajaks välislähetusse.

Enne kunstimaja galeristi ametikohale asumist töötasid Tartu kunstimuuseumis, mida nüüd on tabanud jõudemonstratsioon. Ja Tallinna kunstihoones on kasutatud jõuvõtteid. Kuidas seletad asjade sellist seisu?

Kunstimuuseumi ja kunstihoone juhtum on mõnevõrra erinevad. Tartu kunstimuuseum on ministeeriumi alluvuses institutsioon, mille aastaid kestnud alafinantseering on viinud selle institutsiooni teatava marginaliseerumiseni.

Tallinna kunstihoone kuraatorite koondamise põhjendamine eelarvega tundub mulle natuke imelik. Uue juhataja juhtimispoliitika sattus vastuollu sellega, mida arvab üks osa Eesti kunstiväljast. See on juhtimispoliitika küsimus ja seotud ka kommunikatsiooniprobleemidega mõlemal poolel.

Muide, mis on kunsti ja mis on kunstipubliku ülesanne?

Kunstipublikul ei ole ülesannet, kunstil on kohustused ja ülesanded inimeste ees – avardada ja rikastada nende tegelikkusenägemist.

Mida sa teed siis, kui saated on ette valmistatud, näitused avatud ja galeriid suletud?

Siis ma lähen Karlovasse koju ahju kütma. Mul on oma korter Tartus võrdlemisi vähe ehitatud Tallinna-tüüpi mõnusas kortermajas. Need on puithooned, millel on kivist trepikoda. Elan üksi ja vahetevahel koos pojaga. Karl Theodor on kaheksa-aastane.

Kuidas sa pojaga aega veedad?

Kino on meie meeliskoht. Karl on avastanud ka videotegemise. Kui ilm on sõbralikum, sõidame rattaga.

Kas sul on ka harrastusi?

Mul ei ole seda hetke, et panen ukse kinni ja ütlen, et ma nüüd lähen tegelen hobiga. Kipub ikka olema nii, et ma ei viitsi ahju kütma minna, kunstimajas on ju soe, ja nii ma jään istuma ja lõikan Artishokile järgmise saate kokku.

Aga ma arvan, et olen V. Raami nimelise Tartu kunstiteadlaste jalgrattaklubi kõige aktiivsem liige. Ja kaks korda nädalas toimuvad Tartu Kunstnike Liidu Juri Lotmani nimelise sulgpallikoondise treeningud.

Intervjuust jäi ruumipuudusel välja palju juttu kunstist, kriitikast ja semiootikast. Vestluse harivat mõju loodab reporter Raimu Hanson rakendada edaspidistes kunstielu kajastustes.

CV

• sündinud 27. juunil 1981 Pärnus.

• Lõpetanud 2004 TÜ semiootika ja kulturoloogia ja 2008 kunstiajaloo erialal.

• Aastast 2008 doktoriõppes TÜ kunstiajaloo erialal, käsil on doktoritöö kunsti ja teooria suhtest.

• Kuulub Eesti Semiootika Seltsi, Eesti Kunstiteadlaste Ühingusse, Tartu Kunstnike Liitu ja Rahvusvahelise Kunstikriitikute Assotsiatsiooni Eesti ühingusse.

• 2006–2010 oli Tartu kunstimuuseumi foto- ja videokunsti kogu hoidja ja kuraator.

• Kunstikriitika blogi Artishok ja Müürilehe toimkonna liige, rahvusringhäälingu saatesarja «Kunstiministeerium» rubriigi «Tartu möliseb» autor.

• Aastast 2008 käib külalislektoriks Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, Eesti Kunstiakadeemias ja Tartu Ülikoolis.

• Galerist Tartu kunstimajas 2010. aasta juulist.

• Vabakutseline kunstikriitik aastast 2006.

• Tunnustatud aastal 2010 nii Tartu aasta muuseumitöötaja tiitliga kui ka kultuurikandja aunimetusega kultuurikajastaja kategoorias.

• Elab Karlovas, lahutatud, poeg Karl Theodor (8).

Arvamus

Markus Toompere
Tartu Kunstnike Liidu juhatuse esimees

Kui mul tekkis plaan kandideerida liidu esimeheks, hakkasin silmad lahti otsima, kes võiks saada uueks galeristiks. Galeristi ülesanne on märkimisväärselt keerulisem, kui võib tunduda. See amet nõuab väga palju alates taotluste kirjutamisest kuni paneelide tassimiseni, ja kunstist võiks galerist samuti midagi teada.

Otsides jäi mu pilk peale Indrekule. Mulle tundus, et kunstimuuseumis, kus ta enne töötas, oli tema potentsiaal tugevalt alakasutatud.

Mul oli mulje, et kui ta saab galeristiks, on tal kõige muu kõrval piisavalt palju vabadust oma ressurssi kasutada ja potentsiaali avada.

Ta on galerist olnud varsti kaks aastat. Enne Indreku tööleasumist tegi siin igaüks oma asja, praeguseks on meeskond juba peaaegu välja kujunenud, tekkinud on usk sellesse, mis võiks kunstimajast ja kunstnike liidust lõpuks välja kasvada.

Tagasi üles