Tartu ülikooli viroloogia professor, nüüdne teadusnõukoja juht Irja Lutsar, ütles eelmisel aastal Tartu Postimehele pärast seda, kui koroonaviirus oli jõudnud Eestisse, et see ei ole maailmalõpp.
Koroonaviirus on sotsiaalne luup, ütleb professor Irja Lutsar esimese koroona-aasta möödudes (1)
Kas ta eksis? Viimaks on see ikkagi lõpp, läbikukkumine, suur pettumus, kui vaadata nakatumisnäitajaid ja haiglate koormust, inimeste väsimust ja pahatahtlikkust, õõnestustegevust, uskmatust ning vaktsineerimisvastasust.
«Tänu koroonaviirusele on inimesed siiski palju targemaks saanud,» ütleb Lutsar hoopis. Siinkohal ei pea ta silmas ainult meditsiinilisi teadmisi.
Koroonaviirus on ta sõnul otsekui sotsiaalne luup, mis on teravalt esile toonud probleemid, mis Eestis olid olemas ammu enne koroonaviirust.
«Näiteks probleem hooldekodudega,» räägib ta. «Või et meie tervishoiusüsteem on suurhaiglate keskne. Aga Eesti suurhaiglad on samal ajal maailma tippude tasemel!»
Edasi räägib Irja Lutsar hirmust. Et on inimesi, kes ei julge tööle minna, kuna kardavad nakatumist, aga vaktsineerida ka ei julge. Ja on ka inimesi, kes istuvad üksinda kodus eelmise aasta märtsist saadik ega käi väljas.
«Ei ole vaja tanke tänavale tuua, et niisugune hirm inimesi halvaks,» ütleb ta.
«Teisel koroonaviirusega aastal näen ma ka, et hästi ratsionaalsed inimesed hakkavad ebaratsionaalselt käituma,» jätkas Irja Lutsar. «See on see, mida ühiskonnateadlased hakkavad nüüd uurima. Oleme harjunud elama ühiskonnas, kus on mina ja mina. Ja see, et minul peab hea olema, minu õigusi ei tohi keegi rikkuda. Meie ühiskond on praegu täiesti ära kadunud.»
Mis ootab meid aasta pärast?
«Mingil määral vaktsiinid muudavad me elu, aga ei saa arvata, et need vaktsiinid tulevad ja toovad endise elu tagasi,» vastas teadlane. «Paratamatult on inimesi, kes ei vaktsineeri ja lapsi me praegu vaktsineerida ei saa. Me ei tea, mida uued mutatsioonid tähendavad, ei tea ka seda, kui tihti peab edaspidi uuesti vaktsineerima. Vaktsiin toob ehk psühholoogilise kindlustunde, annaks jumal! Mis on aasta pärast – tänamatu töö on see ennustamine.»
Lõpuks tõdes Irja Lutsar, et ühiskonnana on Eestis päris hästi hakkama saanud, kuigi inimesed on väsinud ning see hirm ei ole lasknud paljudest normaalsetest asjadest rõõmu tunda. «Ma loodan, et aasta pärast on hirme vähemaks jäänud. Nii haiguse kui ka vaktsiini ees.»