Keele teritaja ⟩ Sirje Toomla: kaugõpe ja kaugtöö

Keele teritaja Foto: Artur Kuus

Koolid lähevad distantsõppele, koolid jäävad distantsõppele veel n ajaks – selliseid teateid oleme valitsuselt kuulnud juba aasta. Mõned ajakirjandusväljaanded on arglikult üritanud kolesõna distantsõpe tõrjuda, asendades selle suupärase kaugõppega.

Haridussõnastik annab selgituse, et distants- ja kaugõpe on sünonüümid, kusjuures distantsõpet ei soovitata kasutada. Tõsi, kui see sõnastik valmis sai, ei osatud praegust olukorda, mil Zoom, Opiq, Classmaker ja muud veebikeskkonnad on õppetöös esmatähtsad, hullemateski unenägudes ette näha.

Paljud mäletavad nõukogudeaegset kaugõpet, kus õppetööks tuldi kord kuus kokku, muul ajal pidi õppur ise hakkama saama, ning e-vahenditest ei osatud unistadagi. Tavatudengid kutsusid kaugõppijaid hellitavalt distantstorkijateks. Seepärast ehk ollakse tõrges sõna kaugõpe praeguse õppevormi kohta kasutama, kuigi kaugõpet toonases tähenduses pole ammu.