Jüri Laurson: postiteenistus nöögib kirja saatjaid

Jüri Laurson Foto: Margus Ansu

Eesti Vabariik loodi 24. veebruaril 1918. aastal. Sama aasta novembris sündis ka riiklik Eesti Post, mille eesmärk oli sõltumata riigikorrast tuua inimestele kirju koju kätte, et nad saaksid omavahel paremini suhelda ja infot vahetada. Eesti Postil on tulnud tegutseda mitmesuguste riigikordade ajal, ta on tegutsenud nii Venemaa kui ka Saksa okupatsiooni ajal ning jäänud tegutsema taasiseseisvunud Eesti Vabariigis.

Meenub, kuidas postiteenus toimus sõjaajal ja pärast teist maailmasõda. Sõjaajal toodi kolmnurkselt kokkuvolditud ilma margita kirju rindelt koju kätte ja mõned aastad pärast sõda samuti Siberi vangilaagritest teele pandud kolmnurkselt volditud kirju, sest kirjaümbrikutest ja kirjamarkidest oli puudus. Postiteenus oli aeglane, kuid toimis, ja tänu postiljonide heale tööpiirkonna tundmisele jõudsid kirjad enamasti adressaadini. Maal toimetasid postiljonid saajale ajalehed ja kirjad koju vastavalt aastaajale kas jalgratta või hobu­transpordiga. Kirju ei pandud tollel ajal tee äärde piimapukkide juurde, vaid viidi elamu värava juurde postkasti.

Tänapäeval esineb aga üle Eesti olukordi, kus postkastid on koondatud teede äärde kogumikku ja on isegi mitu kilomeetrit inimeste kodudest eemal. Nii jäetaksegi ajalehed ja ajakirjad ka sel põhjusel tellimata.