Indrek Mustimets: iga hääl loeb

Indrek Mustimets Eesti lipu 135 aastapäeva tähistamise rongkäigul EÜS maja juures. Foto: Margus Ansu

Inimese hääl on esimene, mis koos inimese lahkumisega kaob. Sa mäletad nägu, naeru, ka vaikivat häält, aga hääl ikkagi kaob ja läheb koos inimesega.

Lähedase inimesega on küll kuidagi teisiti – nende hääl jääb ikka meiega. Õnnelikud on need, kes seda häält on suutnud endaga hoida, seda mäletada. Aga ka see lähedane hääl võib hetkega kaduda, kui pole osatud seni kuulata. Ka iseenda häält tasub mäletada või meenutada. Enda hääle mäletamine lapsepõlvest paneb mõtlema ajast selle hääle ümber.

Eesti on imeliselt väike ja meie ümber on sadu neid hääli, mis on legendaarsed. Hääled, mida ei aja millegagi segi: Salme Reek, Jüri Krjukov, Mikk Mikiver, Jüri Järvet, Ita Ever, Anu Lamp, Aarne Üksküla, Viivi Luik. Kes kõik veel. Mõnele üks ja mõnele teine. Või kas me kõik tunnemegi enam ära meie suurmeeste hääli – isikupärase häälega Jaan Krossi, Einari Koppelit, Kaarel Karmi, Veljo Tormist, Endel Lippmaad? Need on otsekui meie häälemajakad suhtlemaks ühe või teise kümnendiga, praegusega. Meie häälemastimännid.