Režissöör Andres Keil: me ei kujuta ette robustsust, millega röövitakse elu

Filmi peategelane Šahad Wahem (vasakult) teeb filmis koos sõprade Joanna Voltri ja Merilin Madissoniga asju, mida selles vanuses ikka tehakse. Käsil on parajasti laheda selfi pildistamine. Foto: Andres Keil

Shahad Wahem õpib Tartu Descartes’i koolis viiendas klassis. Ta on 13-aastane tüdruk, kelle argipäev tähendab koolitükkide õppimist, kodus õmblemist ja sõpradega õues mängimist. Kui on puhkepäev, läheb Shahad koos õe Shamiga aega veetma Ahhaa keskusesse. Just nii, nagu seda teevad teisedki temavanused lapsed.

Ent Shahadiga minevikus juhtunu pole päris sarnane sellega, mida on kogenud tema Eesti sõbrad. Shahadi pere on pärit Süüria sõjakoldest, põgenenud sealt Euroopasse ja jõudnud pärast ligi kaks aastat kestnud seiklust neli aastat tagasi Eestisse.

Sellest, mida Shahad oma uues kodulinnas Tartus kogeb ja kuidas ta pere kohaneb, on sarjas Eesti lood dokumentaalfilmi teinud režissöör Andres Keil. Linateos kannab pealkirja «Paradiis».