Peeter Olesk: headusest ja vihast

Peeter Olesk Foto: Margus Ansu

Eesti iseseisvuse taastamisel ei mõeldud niisugusest kategooriast nagu õiglus ning niisugusest vormist nagu vihakõne õieti üldse. Endamisi arutleti umbes nõnda, nagu kehtestaks iseseisvus iseenesest automaatselt ka headuse, mida keegi ei hakkagi eraldi sätestama.

Vihane Peeter Olesk on vait ning läheb seltskonnast üldse ära või ei ilmu kohalegi. Alati pole see võimalik ega tule ka kasuks, sest viha äratundmine kuulub põhjaliku hariduse juurde, nõndasamuti nagu see käib ka headuse kohta. Paljukest on väärt sinu teadmised mütoloogiast, kui sa ei tunne poseidonlikku viha, või mida peab arvama sinu asjatundmisest, kui sa pole kuulnudki ei Minerva ega Achilleuse vihast? Ja mida tarka on sul öelda mehe ja naise suhetest, kui sa pole lugenud rooma klassiku (tead sa üldse, mida see sõna tähendab?) Catulluse (84 eKr – 54 eKr) eleegilises distihhonis kirjutatud epigrammi «Vihkan ja armastan ühtaegu»?

Siinkirjutajal on vedanud, olen jäänud paigale nii keset viha kui ka seespool headust. Olen püüdnud olla üle invektiividest ehk solvavalt ründavatest kõnedest ega ole neile samaga vastanud. See hoiab sind puhtamana kui täita suu kõlvatustega ja alanduda labaseks. Vihakõne ei ole teravam relv kui praalimine.