Raimu Hanson: tänu sakslastele

Raimu Hanson Foto: Sille Annuk

Läinud reedel ilmus meie lehe rubriigis «Tartu tulemine» Marge Renniti artikkel. Ajaloolane annab lühikese, aga sisuka ülevaate sellest, kuidas Eesti- ja Liivimaal end väga koduselt tundnud sakslased kaotasid siin paari sajandi jooksul oma mõjuvõimu ning olid lõpuks sunnitud kila-kola kokku pakkima ja lahkuma. Renniti peatähelepanu all on baltisaksa kadunud maailm, täpsemalt, kuidas saksakeelsest ja -meelsest Tartust sai eesti linn.

Artikli lugemisel kujutasin ette, et baltisakslastel ei olnud aja jooksul mõjuvõimu kaotamine kuigi meelepärane ja eks olnud lõpuks ümberasumine küllap väga kurb. Peipsi, Soome lahe, Väinamere ja Liivi lahe lainetest uhutud väike maa oli neile paljude põlvkondade jooksul kujunenud koduks, ees ootas aga võõras Poolamaa, mis oli ümberasujaile koledal kombel ette valmistatud.

Sakslastest jäi mälestustesse ja regivärssi maha mõndagi kibedat, aga igapäevasesse ellu rohkem siiski head, nii vaimset kui ka käega katsutavat. Näiteks klassitsistliku Tartu au ja uhkus, 19. sajandi algul kerkinud ülikoolihooned, millest on kujunenud meie linna sümbolehitised. Või mõisahäärberid, mis siin-seal Eesti külades paistavad silma uhkesti nagu lossid.