Monika Vändra: esmalt vajame sõprust iseendaga

Monika Vändra Foto: Erakogu

Kui inimene ei ole ühenduses iseendaga, ei tunne ära oma vajadusi või ei teadvusta endaga toimuvat, kipub ta kaugenema ka teistest.

Ikka ja jälle kuuleme, kuidas on vaja hoida distantsi, olla eemal ja piirata sotsiaalset suhtlust. Kõik see võib tekitada kurbust, ahastust või lausa viha. Ollakse väsinud piirangutest, kõrini on sellest, et elukorraldus on juba pikka aega pea peale keeratud ja pole teada, millal kõik ometigi laabub. Psühholoogiliselt on teadmatus üks raskemini talutavaid seisundeid. See on justkui nõnda, et aju tahaks probleemi lahendada, aga pole kuskilt pihta hakata, sest valitseb määramatus.

Suurenenud on igatsus tavapäraste lihtsate asjade järele, mida praegu endale lubada ei saa. Suhted ja suhtlemine on alati olnud ühed üsna enesestmõistetavad eluaspektid. Nüüd on see pidanud tuntavalt muutuma. Sõltumata sellest, kas inimene on aktiivsem suhtleja või pigem eelistab rohkem omaette aega veeta, on kokkupuuted liigikaaslastega meid oluliselt mõjutav tegur. Inimese minapilt ja enesetunnetus kujunevad suuresti väliste kontaktide kaudu, välismaailma peegeldusest. Kui suhtlus on piiratud, tekitab see ühest küljest lihtsalt kahjutunnet ja igatsust sõprade järele. Teisalt kõigutab see laiemalt meie sisemist psühholoogilist tasakaalu. Ilma teisteta on raske olla mina ise.