/nginx/o/2021/02/04/13613227t1h2c66.jpg)
Tartu ülikooli kliinikumis äsja valminud lühifilm «Teekond pärast insulti» on erinev varasematest õppefilmidest, milles on keskendutud insuldi äratundmisele ja haiglaravi kiirele vajadusele. See film ei lõpe stseeniga, kus kiirabiauto sireenide huilates haiglasse jõuab, pigem algab sealt ning näitab toimuvat just patsiendi silmade läbi.
Rollis on näitleja Eva Püssa koos oma koera Freddiega. Esimene stseen leiab aset kohvikus, kus naine helistab lähedasele ja ta telefoni ekraanil vilksatab korraks koera pilt. Hetk pärast kõnet pillab seesama naine mahlaklaasi käest, kogeb peapööritust ja seda, et silme ees kõik ujub. Ta ei saa kätt liigutada ega end arusaadavalt väljendada, kui helistab häirekeskusse.
Mõelge taastumisest kui maratonist, mitte kui sprindist!
Järgmises stseenis jõuavad kohale kiirabitöötajad, seejärel on ta haiglas, tema vaateväljas on radioloogiatehnik ning arst, kes teatab diagnoosi ja küsib nõusolekut raviks. Edasi teeb patsient juba koostööd füsioterapeudi ja tegevusterapeudiga, kelle abiga õpib uuesti kõndima, end riidesse panema ja hambaid pesema. Film lõpeb sellega, kuidas naine istub koeraga kodusel diivanil ja loeb raamatut.
Filmi kõige tugevam sõnum on taastusarsti sõnadel: «Mõelge taastumisest kui maratonist, mitte kui sprindist!»
«Teekond pärast insulti» on valminud tänu sellele, et TÜ kliinikum osaleb haigekassa innovatsiooniprojektis, mis paneb Eesti nelja suure haigla insuldiraviga tegelevaid spetsialiste otsima veel tõhusamaid viise, kuidas parandada insuldihaige raviteekonda. Haiglate kõige paremaid kogemusi rakendatakse võimaluse korral ellu.
Tööealine inimene võiks pärast taastusravi naasta tööle ning eakas inimene koju, kus ta ise hakkama saab, ütles Liina Pääbo.
TÜ kliinikumi neuroloogiaprofessori Janika Kõrva sõnul on nad alates 2020. aasta septembrist kaasanud ettevõtmisse Lõuna-Eestis insulti haigestunud 79 inimest. Nende raviteekonda pärast haiglat valvavad nüüd insuldikoordinaatorid, hoides neid oma vaateväljas pärast haigestumist terve aasta. Insuldikoordinaator on otsekui ühenduslüli sotsiaalsüsteemi ja tervishoiu vahel, tema poole saab pöörduda nii patsient kui ka tema lähedane.
Kliinikumi insuldiprojekti juhi Liina Pääbo sõnul on kõige olulisem see, et tööealine inimene võiks pärast taastusravi naasta tööle ning eakas inimene koju, kus ta saab ise hakkama. «Pärast haiglat ei tohiks inimene kukkuda «auku», vaid tal peaks silma peal hoidma keegi, kes teda terveks saamise teekonnal toetab ja juhendab,» ütles ta. «Meeskonnas on ka kogemusnõustajad, kes on ise insuldi läbi põdenud.»
Kogemusnõustaja töö on oluline lähedastelegi, et nad oskaksid mõista ja aidata. Ei ole kerge leppida sellega, et haiglasse läks otsekui üks inimene, aga sealt tagasi tuli teine, kuna ajukahjustus võib olla isiksust muutnud.
Kes pääseb insuldist
Professor Janika Kõrv lisas, et igaüks saab ise väga palju teha selleks, et mitte insulti haigestuda. Tuleb mitte suitsetada, mitte liialdada alkoholiga, olla füüsiliselt aktiivne.
Juhul, kui inimene põeb kõrgvererõhutõbe või diabeeti või tal on kodade virvendusarütmia või ta vere kolesteroolisisaldus on suur, on tähtis võtta ravimeid.
Viieminutilist lühifilmi «Teekond pärast insulti» saab praegu näha kliinikum.ee veebilehel ning peagi ilmub see ka portaali insult.ee. Film on valminud koostöös OÜga MAST Production.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)