:format(webp)/nginx/o/2021/02/14/13629058t1h803e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/02/02/13609385t1h320a.jpg)
Uue ja suurema prügipõletustehase ehitamine naaberkrundile ei mahu määratluse alla remont ning sellest tuleb teha õiguslikud järeldused.
Tartu serva plaanitakse Eesti suurimat ohtlike jäätmete põletustehast. Avalikkusele püütakse jätta mulje, et tegu on olemasoleva tehase uuendamisega ning kaasnevad riskid ja mõjud on hinnatud üle 20 aasta tagasi tehtud üldplaneeringuga ja 15 aasta taguse detailplaneeringuga. Dokumente uurides selgub siiski, et plaanitakse ehitada täiesti uus tehas, mis on olemasolevast 7,5 korda suurem, ja see pole isegi mitte samal krundil, kus senine.
Sellise objekti ja sellega kaasnevate mõjudega pole üheski planeeringus arvestatud. Kui seadus ütleb, et ohtlike jäätmete põletustehaste puhul tuleb algatada eriplaneering, siis Tartu linnavalitsus keeldub seda tegemast, ekslikult viidates olemasolevale detail- ja üldplaneeringule.
Üha kordub argument, et tegu pole uue tehasega. Miks linnavalitsus kaitseb nõnda kiivalt ettevõtte eksitavaid argumente, mitte aga tartlastele ohutut elukeskkonda?
Eesti suurim ohtlike jäätmete põletustehas kerkib kolme kilomeetri kaugusel Tartu kesklinnast. Planeerimisseaduse mõistes on selline ohtlike jäätmete põletustehas olulise ruumilise mõjuga ehitis ja selle ehitamiseks on vaja algatada eriplaneering, et selgitada välja, kas asukoht sobib, arvestades kaasnevaid tuleohuriske, keskkonnariske, õhusaastet, elanike ohutust jne. Kehtivates planeeringutes ei ole, kordan, sellise tehasega ja sellega kaasnevate mõjudega arvestatud.
Ohtlike jäätmete kogumine ja põletamine on erineva mõjuga. Tartult oodatakse üle-eestilise ohtlike jäätmete utiliseerimise lahenduse loomist, kuid linna ega selle kodanikke pole otsustamisse kaasatud.
1999. aasta üldplaneeringu järgi on Ravila 75 kinnistule ette nähtud kõigest ohtlike jäätmete kogumispunkti maa. Selles puuduvad viited põletustehasele. Jäätmete kogumine aga erineb oluliselt nii õiguslikult, sisult kui keskkonnaohtlikkuselt põletamisest. Kogumiskeskused tegelevad eeskätt jäätmete kogumise ja transpordi organiseerimisega, olles abistav vahelüli ohtlike jäätmete tekitajate ja nende töötlejate vahel. See üldplaneering räägib selgelt vaid ohtlike jäätmete kogumiskeskusest.
Uue põletustehase rajamist üldplaneering ette ei näinud, põletustehase rajamise alternatiive ei kaalutud. Olulise ruumilise mõjuga ja riskide tõttu on kogukonna ja omavalitsuse eri tasandite kaasamine hädavajalik. Senisest võimsama tehase püstitamine on arendus, mille mõju elu- ja looduskeskkonnale on ka pikaaegne.
Juriidiline probleem on ettevõtte Epler & Lorenz püüe minna mööda planeerimisseaduse nõudest koostada eriplaneering. Aastas kuni 15 000 tonni ohtlikke jäätmeid käitleva uue jäätmetehase ehitamine senisest erinevale kinnistule nõuab seaduse järgi eriplaneeringut. Ettevõte eksitab omavalitsust ja elanikke väitega, et 2005. aasta detailplaneering on piisav uue põletustehase ehitamiseks Ravila 77 kinnistule. Paraku ei näe see detailplaneering Ravila 77 kinnistule põletustehase rajamist üldse ette.
On kummastav, miks linnavalitsus väldib nii kiivalt talle seadusega pandud eriplaneeringu alustamise kohustust.
Jättes täitmata planeerimisseaduse nõuded, jääksid tegemata elu- ja looduskeskkonna ohutust, turvalisust ja heaolu puudutavad uuringud ja analüüsid. Kaalumata jääb küsimus, kas riigi suurima ohtlike jäätmete põletustehase rajamiseks on sobivaim asukoht just Tartus ja just Ravila 77 kinnistul. Vastavaid uuringuid pole tehtud 1999. aasta üldplaneeringu, 2005. aasta detailplaneeringu ega 2017. aasta üldplaneeringu tarbeks.
Linnavalitsus on omakorda eksitanud avalikkust, et tegemist pole uue tehase ehitamise, vaid olemasoleva tehase renoveerimisega. Reaalsuses ei ole mingit plaani olemasolevat Ravila 75a asuvat tehast uuendada. Plaanis on ehitada kõrvalkinnistule uus tehasehoone (selleks taotleti ka ehitusluba, ent see tagastati) ja panna sinna täiesti uus põletusseade, mis on varasemast võimsam.
Olukorras, kus eemaldatakse ja vahetatakse uue vastu senine põletusseade kui jäätmepõletustehase põhielement, on tegemist siiski uue jäätmepõletustehasega. Tehase «remondi» argumenti kasutatakse asjaajamise kunstlikuks kiirendamiseks ning lisakulutuste vältimiseks. Sealjuures üritatakse väita, et ei tule mingeid uusi keskkonnamõjusid, mistõttu uus mõjuhindamine polevat vajalik ja tegevust on võimalik ellu viia vaid keskkonnakompleksloa muutmise kaudu.
Mida siis teha? Juba praegu tuleks linnavalitsusel algust teha eriplaneeringu menetlemisega, mille raames tehakse ka keskkonnamõjude hindamine ning teised uuringud. Linnavalitsuse tegevusetus võib viia olukorrani, mis hoopiski takistab ettevõtluse arengut Tartus ning halvemal juhul kahjustab elukeskkonda. Linnale on ettevõtjad tähtsad partnerid ning püüame luua ettevõtlusele alati soodsa pinnase. Samas peame seejuures alati tagama, et nii era- kui ka avalikus sektoris järgitaks seadusi.
Ka omavalitsus peab järgima talle seadusega pandud kohustusi, eriti neid, mis puudutavad elukeskkonna jätkusuutlikkust. On kummastav, miks linnavalitsus väldib nii kiivalt talle seadusega pandud eriplaneeringu alustamise kohustust. Mind kui tartlast teeb kogu loo juures eriti ettevaatlikuks eelmisel nädalal Epler & Lorenzi keskkonnaametile antud vastus. Vastusena keskkonnaameti nõudele korraldada enne tehase rajamist keskkonnamõjude hindamine andis ettevõte teada, et isegi kui mõjude hindamine tuleb, ei kavatse nad tulemusi ootama jääda. Ettevõtte teatel kavatsetakse sellest hoolimata tehase ehitamisega edasi minna ja võtta äriline risk juhuks, kui uuringute tulemusel tehast Ravila tänavasse ehitada siiski ei tohi. Kui nii, siis kes kaitseb tartlaste elukeskkonda, kui linnavalitsus seda ei tee?