Kadri Võrel: aitajaile on hädasti abi tarvis

, Eestimaa Loomakaitse Liidu metsloomade abi koordineerija
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: TPM

Mahatma Gandhi ütles kunagi, et riigi suurust ja tema moraalset edasiminekut saab mõõta selle järgi, kuidas koheldakse loomi. Eesti riigi suurus ja moraalne edasiminek on selle väite valguses paraku üsna olematu.

Kassid, koerad ja teised koduloomad kuuluvad omanikele, kes peaksid nende eest ka vastutama. Metsloomad on aga riigi omand ning omanikuna peaks nende eest vastutama riik.
Ühest küljest seda tehaksegi. Metsloomade tekitatud kahju ju korvatakse, aga kui loomad ise on hädas, siis neile abi saada on väga keeruline, sageli isegi võimatu.

Seadus näeb ette, et hättasattunud looma ei tohi abita jätta. Samuti ütleb seadus, et metsloomadele peab abi korraldama keskkonnaamet. Ametis on tõesti tööl inimesed, kes peaksid metsaelukatele appi minema, paraku vaid tööpäevadel kaheksast viieni. Hädalisi leitakse aga enamasti just töövälisel ajal, kui on aega ringi vaadata ja väljas liikuda.

Iga katkise tiivaga kajaka, viga saanud tuvi või muu «väheväärtusliku» linnu ja loomani riiklik abi tihti ei jõuagi, olenemata nädalapäevast või kellaajast. Paljud teatedki ei jõua ametini. Murelik kodanik, kes helistab viga saanud metsaeluka pärast abi organiseerima pidavatele telefonidele, kuuleb tihti juttu hoopis looduslikust valikust ja toiduahelast.

Õpetades aga mööda vaatama viga saanud linnust, süvendame ükskõiksust kõige ümbritseva vastu. Valu tunneb kajakas täpselt samamoodi nagu merikotkas või kassikakk.

Ka riigi silmis väheväärtuslikud linnud ja loomad on väärt pääsema valust ning kannatustest. Väärtuslikud linnud vajavad aga abi ka õhtuti ja nädalavahetustel. Reede õhtul viga saanud kotkas ei saa oodata esmaspäeval saabuvat abi.

Palju räägitakse metsloomade abi puhul kolmanda sektori kaasamisest ning on tõesti tekkinud vabatahtlike organisatsioone, kes tahaksid nendega tegelda.

Jättes praegu kõrvale riigi rahastuse, põrkavad organisatsioonid kokku niisuguse probleemiga: valdkonda korraldav amet ei suuda anda luba metsaelukatega tegelemiseks. Pisikesele organisatsioonile tähendab see aga pidevat ohtu saada karistada riigile kuuluvate loomade varguse eest.

Väikeseks rahatoetuseks on neile praegu vaid annetused, kuid ka neid ei saa koguda, sest oma tegevusest ei julgeta trahvi hirmus ametlikult rääkida.

Metsloomi abistada soovivaid vabatahtlike organisatsioone on Eestis olnud mitu, kuid praegu tegutseb vaid üks – Imeloomade Selts Raplamaal (kolmeliikmeline pere), kes siiani on teinud kõike oma rahakoti najal ja söögilaua arvelt.

Aasta lõpus tuli aga järjekordne vastus, et tegevuse legaliseerimiseks ei suudeta luba anda ning toetustki pole loota. Nii on sel perel taskud tühjad, kodulaen maksmata ning peas plaan uksed sulgeda. Lõpmatuseni pere ja kodu arvelt teisi aidata käib üle jõu ka neile.

Eestimaa Loomakaitse Liit on senini aidanud Tallinnast ja Harjumaalt hädasolevad linnud ja loomad kokku koguda, nendega vajaduse korral loomaarsti juures käinud ning nad siis edasi Imeloomade Seltsi toimetanud.

Kui kaob Imeloomade Selts, pole ka liidul abivajajaid kuskile panna. Pealegi on neilgi oht saada karistada metslooma loata veo eest. Luba aga riik jällegi anda ei suuda.

2011. aastal käis Eestimaa Loomakaitse Liidu ning Imeloomade Seltsi käest läbi umbes 300 metsaelukat. Kõik nad olid olnud abitus olukorras. Neist umbes kolmandik on praeguseks pääsenud tagasi loodusesse ning ülejäänud pääsesid nälja ja surma ootamisest külmal tänaval.

Võib-olla riiklikult vaadates on see väike hulk ja kõigil neil lindudel ja loomadel pole looduskaitse tähenduses väärtust, kuid neile elusolenditele oli see siiski võimalus pääseda.

Kas me tõesti tahame elada riigis, kus õpetatakse abivajajast üle astuma ning aitajale loobitakse vaid kaikaid kodaratesse? Ehk oleks aeg hakata olukorda muutma?
 

Tagasi üles