Keele teritaja: oma käsi oma taskus

Keele teritaja Foto: Artur Kuus

Käsi pesema peab, praegusel erakordselt viirusterohkel ajal on see eriti tähtis. Lõunakeskuse tualettruumiski on peegli kohal manitsev silt «Pese oma käed igakord kui naased oma töö juurde». Pigistaks sedapuhku koma puudumise asjus silma kinni ja jätaks arutamata, kas «iga kord» kirjutada kokku või lahku, aga kummastab silditegija eeldus, et keegi võiks tungivalt soovida ka kellegi teise käsi pesta või trügida kellegi teise töökohta.

Veebilehel, kus jagatakse õpetusi, kuidas terve olla, loen, ärevus hinges, et ei tohi oma ninas ega oma kõrvades näpuga või näiteks vatitikuga urgitseda, see võivat nimetatud elundeid kahjustada. Aga kui näiteks kallil kolleegil, ülelauanaabril, tekib vastupandamatu soov surkida minu kõrvas – veidrik ta ju veidi on, mine tea –, siis see võib mulle mitte meeldida, aga kõrva see ei tohiks kahjustada.

Nõnda nagu me siiski peseme lihtsalt käsi ja naaseme töö juurde ning ei urgitse ninas ega kõrvus, nii me sööme hommikusööki ja võtame taskust rahakoti. Siin võib jällegi näha tugevat inglise keele mõju: inglased ju söövad ikka oma sööki ning panevad oma rahakoti oma taskusse.