Hüppan hurraaga keset talve koos teistega prauhti jääauku. Väga halb mõte!
29. jaanuar 2021, 00:00
/nginx/o/2021/01/28/13600445t1h59c8.jpg)
Eile pärastlõunal oli Emajõe talisuplejate riietuskabiini logiraamatus kirjas 30 nime, esimesed olid alustanud kell 6.30. Pärast kella kaheksat hommikul käis vees Vladimir Šokman, kell 11.45 Liisi ja Esko Tullus.
Kui Vladimir Šokman (72) saab end talisuplejaks pidada 1987. aastast alates ja Esko Tullus (47) on sedasama ala harrastanud kuus aastat, siis Liisi Tullus (42) alustas abikaasa eeskujul eelmise suve lõpul. «Sügisel külma vette minekuga harjusin kiiresti, kuid sealt oli veel pikk maa kohaneda, enne kui võisin end kindlalt tunda ka nullilähedases vees,» rääkis ta. «Nüüd tunnen juba naudingut. Aeg nagu peatuks, otsekui restart. Akud lülitavad end kiirlaadimise režiimi ja pärast on nii vaim kui ka keha energiat ja teotahet täis.»
Kui lumi on värskelt maha sadanud ja taevas selge, on autod lodjakoja taga parkimisplatsil liikuvas järjekorras. Kaks inimest on vees, kaks kabiinis rõivaid vahetamas. Ülejäänud ootavad kannatlikult autodes, kuna 2 + 2 reeglit ei söandata rikkuda.
Esko Tullus rääkis, et selle talve viimane sõna näib olevat ka jäämeheks kutsutava hollandlase Wim Hofi meetod, mis hullutab inimesi jääauku astuma kõikjal Eestis, pakkudes vastutasuks keha tegelike piiride tunnetamist ning uutmoodi kontakte keha ja vaimuga.
Uued trendid
Esko Tulluse meelest on see ohtlik suundumus, mis meelitab inimesi iga hinna eest ennast ületama ja hurraaga jääauku laskuma. «Ma kardan, et see on riskide tekitamine,» lausus ta. Talisuplus on ta sõnul ju väga vana traditsioon, mis eeldab tegijailt aga alati ettevaatlikkust ja arukat meelt. Mitte aga suhtumist, et kõik ju käivad ja mina ei saa viletsam olla.
Intensiivraviarst Jaan Sütt ütles, et jäävette astuva inimese veresooned tõmbuvad kiiresti kokku, kogu veri surutakse südamesse, surve venitab südame kojad välja ning sellele järgneb reflektoorselt südame löögisageduse aeglustumine.
«Järsud südant ja veresoonkonda mõjutavad temperatuuri kõikumised võivad organismi tasakaalule saatuslikuks saada,» sõnas ta. «Tekkida võivad südame rütmihäireid, või kui inimene kannatab vereringe puudulikkuse käes, siis järsk südamelöögi sageduse aeglustumine võib põhjustada teadvuse või orientatsioonikaotuse.»
Vladimir Šokman hakkas aasta läbi ujumas käima aga just arsti soovitusel. «Mul oli neid allergiaid nii palju... Ja efektiivne ravi puudus, puudub tänini,» rääkis ta. «Allergia on aga immuunsüsteemi nõrkus, ja immuunsüsteemi tugevdamisest võib kasu tõusta. Mul on hästi läinud, seepärast arvan, et sel doktoril võis õigus olla.»
Šokman alustas ujumas käimist 1987. aasta aprillis, jätkas suvel ja sügisel kuni jääsupi tekkimiseni. Kui pakane jõe kaanetas, siis kirvega ta jõe ääres käimist ei jätkanud. Jäi ootama sula ja uut jääsupi aega.
25 aastat tagasi tekkis aasta ringi Emajõe kaldal käijatest juba paras kamp, kes nimetasid end talisuplejate seltsinguks Jäääärsed. Nüüd püütakse kaanetanud jões auk alati jäävaba hoida, ka on kaldal tuule- ja vihmavari, mille all rõivaid vahetada.
Mõistus pähe
Šokman rõhutas, et jäisesse vette minnes ei tohiks mõelda, et mul on treeninguplaan, ja kaks või kolm või neli minutit pean nüüd vastu pidama. «Talvist suplust ei tule teha mitte teiste, vaid ainult enda tunde järgi,» rõhutas ta. «Olen minagi teinekord visanud käteräti üle õla, läinud jõe äärde, ja siis küsinud endalt, kas ma ikka lähen. Vahel olen vaid kastnud end puusani vette. Mõistus peab peas olema.»
Šokman soovitas alati koos kaaslasega minna, sest iial ei tea... Jões läheb vesi ruttu sügavaks, vool on tugev. Ta lisas, et talisuplus ei sobi pohmakaraviks ega käi üldse kokku alkoholiga. Olulised on täisvillane pesu ja sokid, milles pärast sooja saada.
Veresooned tõmbuvad kiiresti kokku, kogu veri surutakse südamesse, see surve venitab südame kojad välja ning sellele järgneb südame löögisageduse aeglustumine.
Ka doktor Jaan Sütt tuletas meelde talisupleja õiget varustust, see tähendab spetsiaalseid jalanõusid, kindaid ja mütsi. «Kõik väiksemad kehaosad võivad külmas väliskeskkonnas, jääaugus või lumel käies, kergesti kahjustusi saada,» põhjendas ta. «Neist kaob veri, koed jäävad hapnikupuudusesse. Tekib termiline kahjustus, aga mitte kuumast, vaid külmast.»
Küsimuse peale, kuidas külma ja sooja vaheldumine keha ikkagi karastab, vastas Sütt, et samamoodi nagu sportimine. «Külma veega karastamine on organismile suur koormus, mis on võrreldav intensiivse treeninguga,» selgitas ta. «Varem treenitud organism talub sellist koormust kergemini, kuid treenimata inimesele võib see ohtlik olla. Ka immuunsüsteemi tuleb külmaga toimetulekuks enne treenida. Karastunud inimesed jäävad harva külmetushaigustesse.»
Keha vajab soojust
Kui inimese kehatemperatuur langeb alla 35 kraadi, on see eluohtlik seisund. «Keha ainevahetuse protsesside ja rakkude eluks vajaliku energia tootmise eest vastutavad valkudest koosnevad kõrgmolekulaarsed katalüsaatorid ehk ensüümid,» selgitas Sütt. «Need on kohastunud toimima ainult normaalse kehatemperatuuri vahemikus, mille tagab keha termoregulatsioon. Temperatuurist sõltuvaid eluliselt olulisi süsteeme on veel, näiteks südame elektriline aktiivsus.»
Vladimir Šokman peab end üldiselt tavaliseks eesti meheks, kes põhjuseta arsti juures ei käi. Aga oma südameasjade ja vererõhu näitudega on ta kursis.
Sama toonitas ka doktor Sütt: enne uue elustiili harrastama asumist tuleb käia arsti juures. Jääsuplust harrastades peavad eriti ettevaatlikud olema treenimata inimesed, need, kel on kaasuvaid haigusi, kas kõrgvererõhutõbi või südame rütmihäired või südamepuudulikkus.
«Taliujumisega tuleks alustada pigem nii, et jätkata suve lõppedes looduslikus veekogus iga päev ujumas käimist kuni talveni välja,» lisas ta.
VEEL KAKS KÜSIMUST ARSTILE
Kas kuumast saunast jääauku hüppamine on kehale kuidagi kergem taluda?
Ka siis reageerib keha täpselt samamoodi, aga ülessoojendatud keha lühiaegne külma vette kastmine ei pruugi nii drastiliselt mõjuda. Südame-veresoonkonnale on toimed samad. Allajahtumine ei teki nii kiiresti. Saunast tulles on pulss kuuma tõttu ka oluliselt kõrgem ehk vette minnes ei lange pulss nii aeglaseks. Inimene ronib jääaugust tavaliselt ka ruttu välja ning kuum lava, millel end üles soojendada, on lähedal.
Kui aga kogenematu jääauku mineja kõnnib sinna mööda pikka lumist teerada, jõuab veeni juba jahtunult ja võib-olla natuke lõdisedes ning kui ta siis veel vette hüppab, võib ta suurest temperatuuri kõikumisest sattuda tõesti šokilaadsesse seisundisse, kus teadvus võib hägustuda.
Eriti siis, kui inimene üle pea vee alla vajub, võib ta kaotada orientatsiooni, ja ka hingamisteed jääkülma vett täis tõmmata. Ühe minutiga ei toimu küll veel organismi eluohtliku allajahtumist... Esimese paarikümne sekundiga on aga väga oluline külmašokist üle saada, keskenduda hingamisele, ja siis sellele, kuidas jääaugust tagasi välja ronida.
Hiljuti oli teleekraanil näha uudist, kuidas noored sõdurid koos varustusega jääauku hüppasid instrueerija juhendamisel. Mida sellest arstina arvate?
Kui inimene koos riietega vette hüppab või läbi jää sinna vajub, siis on oluline pärast väljasaamist leida kohe võimalus märjad riided kuivade vastu ära vahetada ja kuuma jooki juua ning juhul kui kehatemperatuur on ikka ohtlikult madal, alla 35 kraadi, kiiresti abi kutsuda.
Kaitsevägi ja päästeamet õpetavad pärast jääsuplust ennast eriolukordades aitama ka nii, et end koos märgade riietega lumes rullida. Riietele jääkooriku tekkimine muudab rõivad kalipso-sarnaseks. See tähendab, et organismist eralduv soojus jääb jääkoorikuga riiete ja keha vahele pidama, tekitades sinna soojusisolatsiooni, mis keha edasist allajahtumist takistab.