/nginx/o/2021/01/27/13598969t1h76ac.jpg)
Kui kaugelt, näiteks Käsmust või Antarktikast, vaadata, siis on Tartu elu natuke liiga rahulik. Mõistan, et linnapea Urmas Klaasile see meeldib, sest eks stabiilsus näita, et tööd on tehtud enamjaolt hästi.
Aga mina kuulun sellesse põlvkonda, kelle jaoks arusaam arengust ei põhine mitte üksnes vastandite ühtsusel, vaid ka võitlusel. Seega peab ikka pidevalt õhus olema mingi väike nagin, mis annab impulsi edasi liikuda.
Nii õndsa Pätsu kui ka ebaõndsa Brežnevi ajal oli Eestis üks elu edendav vastasseis Tartu versus Tallinn. Tartus oli Tõnisson, Tallinnas Eenpalu ja Rahamägi, Tartus oli Runnel, Tallinnas Parve ja Sõgel. Ikka sedaviisi, et Tallinnas oli asjamehi rohkem, aga Tartus oli rohkem asjalikke mehi. Aga see nügimine sünnitas väärt ideid.
Nüüd seda enam pole, sest võitja on justkui võtnud kõik, lõpuks ka haridusministeeriumi. Ja on oht, et Tartust saab pikkamisi väike puust kinnine linn.
Minu ideaallinn olekski selline väike puust, aga vaimses mõttes keset maailma.
Ka nõukogude ajal polnud Tartu võimu pingutustest hoolimata kunagi päris kinnine linn. Tänu sellele, et siin olid Uku Masing ja Jaan Kaplinski, Pent Nurmekund ja Juri Lotman, inimesed, kes oskasid maailmaga suhelda ka siis, kui Tartu lennuväljalt polnud otselende Helsingisse. Tartu on ülikoolilinn. Ükski ülikool ei saa nüüdisajal areneda suletud süsteemis. Seega on Tartul vaja avatust nagu hingeõhku.
Minu ideaallinn olekski selline väike puust, aga vaimses mõttes keset maailma.
Eesolev Euroopa kultuuripealinna staatus on üks Tartu suuri šansse, mida ei tohi lihtsalt lohisema lasta. Tartu on tõestanud, et ta suudab teha suuri asju: panna seisma sakste villavabriku ehituse ja linna peatänava. See on eriline tartlaste eneseväärikus. See on sümpaatne.
Üks mu tartlasest sõber, matemaatik Toomas Kiho, on välja arvutanud, et Tallinnast Tartusse on täpselt sama palju maad kui Tartust Tallinnasse, ja nõudis rangelt, et meie ühise ettevõtmise koosolekuid ei peetaks mitte Tallinnas, vaid vaheldumisi Tallinnas ja Tartus. Algul vingusime, aga mulle hakkas see meeldima mitmel põhjusel. Kõigele muule lisaks tekkis alati, kui rongiga Tartusse sõitsin, mulje, nagu oleksin nõukogude ajal Leningradi metroos: kõik on haritlased, loevad raamatuid (no olgu, tänapäeval arvuteid).
Haritlaste loodud vilgas kultuuri- ja seltsielu on teinud Tartu paigaks, kuhu inimesed väljast – nii Tallinnast kui ka välismaalt – võiks tahta tulla. Siin pole mitte lihtsalt teatrid, vaid elektri- ja uued teatrid! Tuleku esimene eeldus on see, et lastel on siin hea. Tartu on toetanud väga mahukalt huviharidust ja noorsootööd, nii järjepidevat tegevust kui ka uusi ja põnevaid projekte, soositakse väga ka noorte endi algatusi ja kaasamist. Võrreldes Tallinnaga on Tartus aastaid olnud väga hea pearahasüsteem huvihariduse toetamiseks.
Usun, et Tartu üks suurimaid võite viimasel ajal on olnud kliinikumi uus juht Priit Perens. Sellised avatud maailma mehed tõmbavad enda järel siia üha uut värsket verd.
Samas on teada, et tartlaste ootused väljastpoolt tulnute vastu on suured: pead tõestama, et oled parem kui mitu kohalikku kokku.
Seda eksamit ma natuke kardan, aga pole siiski kaotanud lootust, et ühel päeval kolin ka mina tagasi oma lapsepõlvelinna ja selle asemel, et mööda maailma ringi kihutada, suhtlen maailmaga Tähtverest.
(Kommentaar on kirjutatud Tartu Postimehe toimetuse palvel Tartu ja Tartumaa mõjukate erilehe tarvis.)