Indrek Hirv: kolm mõttemängu mänguväljakust

Indrek Hirv Foto: Laila Kaasik

Pean tunnistama, et Reformierakonna ja sotside idee Tartu südalinna kultuurikeskusest võlus mu ära. Mulle pole küll kordagi meeldinud suur klaasmaja, mida selleks avalikkusele välja pakuti, aga üks väiksem, rohkem puid säästev variant, mis oli möödunud septembris linnaplaneerimise koosolekul ekraanil, täitis sõjast jäänud tühja kohta päris hästi.

Kui nüüd mõelda veel, et maja ulatuks poole praeguse Vabaduse puiesteeni, oleks rohelise siseõuega ja sisaldaks nii kunstimuuseumi kui raamatukogu, siis tundus mõte mulle täitsa tore.

Nüüd on aeg aga edasi läinud (nii vähemalt öeldakse, tont teab, kuhu ta tegelikult viimasel ajal läheb). Tõenäoliselt seisab meil praegu ees raske kevad, aga selle järel jälle kergendus ja ehituselevus. Meil tuleb siiski mõelda, mis saab siis, kui koroonaviirus veel muteerub või varsti uue viirusega asendub, kui vaktsiin loodetust vähem aega mõjub, kui jääbki nii, et aeg-ajalt on jälle põhjust inimeste kogunemist piirata, kui nii raamatukogu kui kunstisaalid peavad võimalust mööda internetti kolima ning sinna jäämagi. Võib-olla poleks praegu mõtet kiirustada, võib-olla peaksime kõigepealt pandeemia lõpu ära ootama ning siis vaatama, kas rahvas tahab või julgebki enam koos käia?