Martti Ruus: Jaak Joala monument – fopaa või triumf?

Martti Ruus Foto: Sille Annuk

Ma ei saa õigustada kõnealuse monumendi valimis- ja valmimisprotsessi. Siiski paistab, et väidetava poliitiliselt ebakorrektse eelmängu tõttu kirjutati Joala monumendi avalikule hukkamõistule alla juba enne selle sündi.

Südatalviselt karges Viljandis tuli Jaak Joala monumendi läheduses suisa parkimiskoha vabanemist oodata, sest inimesed tulid ja läksid hoolimata 18 külmakraadist. Valitses kummaline meeleolu. Keegi ei rääkinud valjul häälel. Tehti vaid selfisid Joala taustal. Teel Tartusse tagasi adusin, et see, mis seal toimus, oli nagu matustel viimane hüvastijätt kadunukesega. Isegi sümboolsed punased nelgid olid samba jalamile asetatud. Paistab, et tänu hoogsale poleemikale on praegu tegu vaieldamatult Eesti kõige atraktiivsema vaatamisväärsusega.

Kirjutama ajendas kollegiaalsus loojaga ja kurb meel meie kultuuriruumi mudaliigasse langenud retoorikast. Nagu vanad ajad oleksid tagasi tulnud. Sotsialistlik töökollektiiv mõistab üksmeelselt hukka kodanlikust dekadentsist kantud kunstniku ja tema taiese – sellise, mida töötav rahvas ei mõista ning mis mitte mingil tingimusel ei sobi kommunismiideedega viljastatud kodumaale. Kiirkorras saab kunstnik kõikehävitava rahvavaenlase tunnusmärgi otsaette. Suure tõenäosusega pole enamik sambasõimajaid Viljandis kohal käinud ja seoses sellega meenub vana nali: «Seltsimees, kas te Pasternakki olete lugenud? Lugenud ei ole, aga ikka mõistan hukka.»​