«Tegelikult juhatas ta veel haiglast kooli: valmistas ette iga-aastast kontserti, korraldas uute tööruumide otsimist ja juhendas mindki asju ajama, kui ise enam ei jaksanud,» lausus Kristiina Lilleorg. «Nagu viienda käigu pealt jäi auto seisma. Seda vaimu edasi hoides räägiksin pigem sellest imelisest elust, mis oli, ja sellest kõige olulisemast, mis jääb.»
Tütar Kristiina rääkis, et lõpp oli väga valus ja tuli kõigile suure šokina, sest veel novembris oli isa täiselujõus, andis intervjuusid ja tegi tulevikuplaane. Kui Kairos ÜRO allorganistasiooni esinduses töötav Kristiina 11. detsembril Eestisse naasis, läks isa samal päeval haiglasse. Sealtpeale elati telefonikõnest telefonikõneni.