Rein Lepik: jalgratta avastamine Tartus

Rein Lepik FOTO: Erakogu

Suure hulga ratturite juurdetulek tekitas pingeid Tartu liikluses, aga ratturite oskused arenevad, jalakäijad harjuvad ja jalgrattataristu arenedes konfliktsituatsioonid vast vähenevad.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Tartu on aastakümneid olnud jalgrattalinn. 20. sajandi teisel poolel sirgus Tartust ridamisi jalgrattureid, kes maailmast ka kõige vägevamaid tiitleid koju tõid. Sündis Tartu rattaralli, mis innustas treenima tuhandeid harrastajaid, aga igapäevases tänavapildis polnud rattureid sootuks näha. Nõukogude aja lõpus oli minu andmeil Tartus umbes kaks ratturit, kes aasta läbi jalgratast päevast päeva kasutasid.

Olime aastal 1979 loonud jalgrattaklubi Vänta Aga ja igal aastal mõne päris tõsise matka teinud. Matkadel kohtasime ka inimesi, kes valgustasid meid lääneriikides areneva jalgrattakultuuri küsimustes. Sündis mõte, et Tartu kui kompaktne ülikoolilinn sobib suurepäraselt saama Eesti esimeseks jalgrattalinnaks.

Tagasi üles
Back