Tähtvere laenutaja Imbi Heinla: vahel on suusatajat vaja kaaluda või uisutajale kaasa anda sall

Imbi Heinla ütleb, et uiskudel ta end väga kindlalt ei tunne. Aga suusatades pidi ta näiteks kooliajal alati esimene olema ja diplomi saama. FOTO: Kristjan Teedema

Uiske on üheksakümmend paari, võib-olla isegi üheksakümmend üheksa. Suuski ei tea, kui palju on. «Tagaruumides on neid veel,» ütleb Imbi Heinla ja viipab sinnapoole. Uiske ja suuski on ta Tähtvere puhkepargis laenutanud juba tosin talve. Nädala esimesed päevad on enamasti vaiksed, aga nädalalõpud... «Hommikul pool üksteist tulen, ja kui koju saan, on kell jälle pool üksteist,» kirjeldab ta talve üle siiski vaid rõõmu tundes.

Imbi Heinla, rääkige nüüd, kui palju teil stammkundesid on.

Oi, neid on palju!

Üks lätlanna käib meil, ta abikaasa on soomlane. Algul käis üksi suusatamas, siis hakkas mehega käima. Siis oli neil kaasas laps, siis kaks last. Nii meeldivad inimesed! Eelmisel aastal ei olnud ei lund ega jääd, siis ei saanud midagi laenutada… Aga üle-eelmisel aastal tõi see naine Eesti Vabariigi aastapäeval mulle omaküpsetatud leiva ja koogi. Oli veebruari lõpp, hooaeg juba läbi saamas, ja mu käes on senimaani ta koogitaldrik. Sel aastal ei ole veel käinud, ma väga ootan.

Siis on mul üks nelja- või viielapseline pere. Nende kõige pisemad lapsed ongi minu ajal sündinud. Ükskord ema imetas beebit siinsamas nurgas. Nemad on uisutajad. Aga sel aastal ei ole veel tulnud. Inimesed on enamasti meeldivad. Aga klienditeeninduses tuleb ikka ette…

Et juhtub kõike!

Mõnel inimesel on vahel paha tuju… Siis peab väga diplomaatiliselt käituma.

Näiteks on meil siin ruumis kahe-inimese-nõue. Aga kõigile ei meeldi väljas seista ja oodata. Kesklinna uisulaenutuses seistakse teinekord mööda Küüni tänavat kuni Kalevi kommipoeni välja.

Muidugi oli enne koroonat kõik teistmoodi. Inimesed võisid siin ka oma kaasavõetud võileiva ära süüa. Nüüd olen toole vähemaks viinud.

Või siis see, et peame kliendi andmed kirja panema. Mõni mees küsib vastu, et miks ma seda telefoninumbrit ikka vajan. Ma vahel ütlen, et sellepärast, et ma tahan talle õhtul head ööd soovida.

Naljast saavad aru?

Üldjuhul ikka saavad, ma ju näen, kellega nalja teha, kellega mitte. Peab olema psühholoog. Aga enamasti on kõik väga toredad. Näiteks eilegi. Üks keskealine naine, kes käib siin ka täiskasvanute balletitunnis, oli nii rõõmus. Ütles, et ometi saite laululava liuvälja valmis, et tema kesklinnas käia ei taha.

Või siis suured täismehed! Ei oska uiske kinni panna ega midagi. Endal jalg number 47. Ma siis tulen ja panen ta jalakesed kinni.

Ja inimesed ju unustavad oma kindaid, mütse ja salle siia, järele ei tule. Meil pesumasin, mitte küll selle töö jaoks, aga on pesumasin. Olen pesnud need asjad puhtaks. Ja kui tulevad lapsed, näiteks terve klassiga, nagu eilegi, ei ole mõnel sokke, ei ole kindaid. Sallist rääkimata. Siis pakun. Ma olen nagu emme siin.

Suured täismehed! Ei oska uiske kinni panna ega midagi. Endal jalg 47. Ma siis tulen ja panen ta jalakesed kinni, räägib Imbi Heinla.

Kas vahel midagi ära ka lõhutakse?

Kepid ikka lähevad. Ja ega lapsed alati hooli. Mõnikord panevad suusad niimoodi lumme püsti. Jäine lumi ajab aga suusa tagant lõhki. Kui see juba lõhki on, siis ega liim aita. Ainult nii saab, et lõikad suusal saba otsast maha. Aga siis ei ole suusk enam balansis.

Vahel tuleb inimesi kaaluda. Mõned on suured, tugevad mehed. Kõigepealt panen valge lehe põrandale, lehe peale panen suusa, ja siis ütlen, et pangu jalg koos keharaskusega peale. Kui seisab, proovin, kas saan paberi suusa alt ära tõmmata. Kui saan, siis see suusk sobib. Kui mehe raskus surub suusa tihedalt vastu maad nii, et paberit kätte ei saa, siis ta ei saa raja peal sõitagi. Jääb maa külge kinni.

Mõnele ei leiagi õiget suuska?

Võib ka nii olla.

Kas õnnetusi juhtub palju?

Tuleb meelde, see oli aastaid-aastaid tagasi, kui Vanemuisesse tulid need Inglismaa balletitantsijad. Üks poiss oli hästi pikk. Tema hakkas laululava jääl näitama, kuidas hüppeid teha tuleb. Ja kukkus niimoodi, et pikali maas, ja vist esihambad ka väljas. Kiirabi kutsusin. Jääl balletti tantsida ei ole lihtne.

Üks minu enda tuttav astus ka õues puupõrandalt otse jääle nii, et ei saanudki kaugemale. Käeluu katki! See oli üle-eelmisel hooajal.

Siis oli veel hüppeliiges. Üks naine tuli uisutama, pidi õhtul pärast veel tööle minema, aga väänas jala välja uisuga.

Igasuguseid seiku on. Nüüd peab muidugi maskiga tulema. Ainult silmad on näha. Siis vaatan dokumenti ja hõiskan: aa, see olete teie, teie ju käite kogu aeg siin suusatamas! Selliseid on hästi palju.

Keegi moslem, neli aastat tagasi tuli siia Palestiinast. Ei osanud eesti keelt. Aasta hiljem oli ta eesti keel puhas! Kui me tänava peal näeme, ajame alati juttu. Tuleb alati nagu päike.

Ma tean, te olete ise ka palju reisinud.

Olen külastanud üle 40 maa. Paljudes kohtades käinud viis ja enam korda. Reisin kolm korda aastas. Vahel ka viis. Eelmisel kevadel oli pilet India ookeani Colombosse, Sri Lankale jäi minemata. Ma ikka vaatan ja jahin neid pileteid. Reisin üksi ja metsikult. Lõunamaad on õpetanud kauplema. Mulle meeldivad soojad maad, mitte külmad.

Vahel võtan mõne kaaslase ühes. Kuni neli inimest. Nad on kõik minust vanemad inimesed, ja siis ma nagu natuke vastutan nende eest reisil. Üks 80-aastane proua on haruldaselt hea kaaslane mul.

Nüüd ootan, millal jälle reisida saab, kohe haige olen sest ootusest.

1980. aastal esitas ansambel Hampelmann üht menukat laulu «Reedene rõõm». Mis on teie reedene rõõm?

Oh, mul on kõik päevad ühesugused lõbusad tegelikult. Mul ei ole ka siniseid esmaspäevi. Nüüd tulevad laupäev, pühapäev, esmaspäev – kõik tööpäevad. Kõik rõõmsad!

Kas ma tohin veel küsida kui vana te olete?

Hiiglama vana. Pange – üks vanemaid.

Markus Nylund ja Rasma Rozenberga. FOTO: Erakogu foto

 

Rasma Rozenberga,

10 aastat Tartus elanud lätlane

Isegi kui vahepeal on olnud me perel suusatamisest paus, ta ikka mäletab nii mind kui ka minu lapsi. Ma nii väga rõõmustasin, kui eelmisel nädalavahetusel sain teada, et see Imbi koht on taas avatud. Nüüd just planeerime suusatama minna. See on, millest kinni hoida, see annab lootust ja vaimset jõudu. Me ei käi nii sageli, aga kui läheme, siis tunneme, et oleme omad.

Tagasi üles
Back