:format(webp)/nginx/o/2021/01/11/13571318t1h232d.jpg)
Eile pärastlõunal nautis üheksa-aastane Anamarti Kallari kelgu ja lumematiga pikki liuge Kassitoomel. Isa Siim Kallari jälgis teda nõlvalt, hoides silma peal ka poja sõpradel, mis sest, et Kassitoomel on laugjad servad ning üheksa-aastase poisi võiks ka ehk üksi kelgutama lubada.
Siiski mitte iga kord ei lõpe talvepäev rahulolu ja rõõmuga.
Spordi kainelt
Tartu ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna juhataja Annika Uue sõnul näitab statistika seda, et päevas pöördub traumakabinetti keskmiselt kolm kuni viis sellist inimest, kes on viga saanud uisutades, suusatades või kelgutades, mõni erandpäev välja arvatud. Viimane erand oli 10. jaanuar, mil abi tuli anda 11-le talvespordi tegijale.
«Haiglasse jäi neist üks inimene, kes eiras kuldset tõde, et talisport ei käi kokku alkoholi tarvitamisega ehk purjus peaga ei tasu kelgu- ega suusasõitu tegema minna,» kommenteeris Uue. «Teised haiglaravi ei vajanud.»
:format(webp)/nginx/o/2021/01/12/13571823t1h1266.jpg)
Traumatoloog Aime Keis lisas, et enamik niisugustest juhtudest on tõesti kergemad vigastused, näiteks sõrmede põrutused, väänamised.
Teisel kohal on hüppeliigese, harvem labajala pehmete kudede vigastused.
Täiskasvanud mees kukkus kelgult nii, et murdis sääreluu ja vajas seejärel operatsiooni.
Kuna suusatades on võimalik oma liikumist juhtida, tuleb suusatajatel luumurdusid ette harva. Kui kukutakse, on põhjus enamasti oma oskuste ülehindamises, näiteks jäiselt suusarajalt laskumisel. Suusatajaga võib õnnetusi ette tulla ka siis, kui suusatee ristub kelguteega.
Kelgu juhitavus on lihtne kaduma. Sel hooajalgi on ette tulnud, et kelgutav laps on sõitnud vastu puud, tagajärjeks väga tugev lülisamba põrutus. Üks raskeim tänavutalvine õnnetus juhtus aga täiskasvanud mehega, kes kukkus kelgult nii, et murdis sääreluu ja vajas operatsiooni.
/nginx/o/2021/01/09/13568360t1h55e3.jpg)
«Randme luumurdusid tuleb ette lumelauaga kukkumisel. Inimene paneb kukkudes instinktiivselt käe ette ja nii see tekibki,» kirjeldas Aime Keis. «Neid vigastusi on alates lume mahatulekust olnud juba palju. Mäesuusatajatega juhtunud õnnetustes on suurte kiiruste tõttu tagajärjed väga tõsised: rangluumurrud, peapõrutused. Mäesuusatamisel on väga oluline kanda kiivrit.»
Kui ettevaatusabinõudest veel rääkida, soovitas doktor Keis suusatama minna ikkagi selleks ette nähtud radadele, kuhu vajaduse korral ka abistajad hõlpsalt ligi pääsevad. Vigastatud jäseme puhul tuleb abi kutsuda kohe – ei ole mõistlik ise liikudes endale rohkem kahju teha.
Abi oota targasti
Abi ei tuleks oodata mitte maas istudes, vaid leida maapinnast kõrgem koht, et mitte külmetuda. Vigastatud kohale peaks asetama lund, aga korraga mitte kauemaks kui kümneks minutiks ning kindlasti mitte palja naha peale.
/nginx/o/2021/01/09/13568966t1h2232.jpg)
Pikemale distantsile minnes peaks suusataja kaasa võtma piisavalt juua ja ka energiat andva söögiampsu. Kindlasti olgu kaasas laetud mobiiltelefon. Ka hea seltskond on turvaline keskkond pikaks matkaks. «Kaasas võiks olla valuvaigistav tablett, plaaster hõõrdunud jalgade tohterdamiseks või väike side, kui kukkudes juhtub tekkima marrastus või haav,» lisas arst.
Kui erandlikest päevadest traumakabinetis veel rääkida, siis 28. detsembril oli talvespordivigastusi koguni 12. Kuid 31. detsembril ei olnud ühtegi.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)