/nginx/o/2021/01/09/13568955t1h91fe.jpg)
Selle talve esimene arvestatav lumi jäi Tartusse maha jõulu esimesel pühal. Siinmail on olnud niisiis 16 lumega päeva, mis inimesi värske õhu kätte sporti tegema on meelitanud. Enamasti on need olnud head päevad, kahjuks aga mitte alati ja mitte kõikidele.
TÜ kliinikumi traumakabineti statistika analüüs näitab, et 25. detsembrist alates on arstide tähelepanu vajanud ühes päevas keskmiselt neli kuni viis sellist inimest, kelle mure on uisutamise, suusatamise või kelgutamisega seotud vigastus. Ka täna, 9. jaanuaril oli kaks kergemat talvesporditraumat, mis küll haiglaravi õnneks ei vajanud.
Erakorralise meditsiini osakonna traumatoloog Aime Keis, mis sorti vigastused tekivad lumistel suusaradadel ja kelgumägedel?
Enamik juhtudest on olnud kergemad vigastused: sõrmede põrutused, väänamised. Teisel kohal on enamasti hüppeliigese, harvem labajala pehmete kudede vigastused. Luumurdusid suusatamisel esineb harvem, kuna suusatades on inimesel võimalik oma liikumist kuidagi juhtida. Murdmaasuusatajad satuvad kukkumise tõttu EMOsse üldiselt harva, aga kui satuvad, siis on enamasti põhjus oma oskuste ülehindamine, näiteks jäiselt suusarajalt laskumisel.
Vahel juhtub õnnetusi siis, kui suusataja tee ristub teiste talialade viljelejatega, kes tegelikult ei peaks suusarajale sattuma, näiteks uljad kelgutajad.
Kelk on samas sõiduvahend, mille juhitavus on lihtne kaduma. Eriti lapsed võivad kelgul hätta jääda. Näiteks on kaotanud laps kelgutades kelgu üle kontrolli ja sõitnud vastu puud. Tagajärg oli väga tugev lülisamba põrutus.
Sagedasti näeme randme piirkonna luumurdusid lumelauaga kukkumisel. Inimene paneb kukkudes instinktiivselt käe ette ja nii see juhtubki. Neid vigastusi on alates lume maha tulekust olnud juba üsna palju.
Mäesuusatajatega juhtub ka õnnetusi ja kuna neil on kiirused suured, võivad ka tagajärjed olla tõsised: rangluu murrud, peapiirkonna põrutused. Mäesuusatamisel on väga oluline kanda kiivrit.
Mõni kõige hiljutisem tõsine juhus?
Täiskasvanud meesterahvas kukkus kelgult, tagajärg oli sääreluumurd ning raviks läks vaja operatsiooni.
Kuna eelmine talv oli lumevaba, siis kas näib, et oskamatust või lausa rumalust talvesporti tegemisel on nüüd rohkem, kui oli varasematel aastatel?
Suusatajad oma oskusi naljalt ära ei unusta; kehavalitsemine ja ka arusaam oma võimetest meenub üsna ruttu.
Kui mõelda eelmise aasta lumeta talve ja selle peale, et massiline kelgutamine algas tänavu kohe esimestel päevadel pärast lume mahatulekut, siis tõesti oligi EMOs rohkem ka neid patsiente, kellega kelgumäel kergemaid õnnetusi oli juhtunud. Seda ei saa kohe rumaluseks pidada, pigem rõõmuks talve üle. See oli ka vabanemistunne pärast pikka vindumist tubastes tingimustes. Ohutunne ja ettevaatus võivad sellisel juhul ununeda vist pisut küll. Tavaliselt stabiliseerub olukord üsna kiiresti ja kui lumi vähegi püsib, siis saab püsivamalt ja rahunenumalt talverõõme nautida.
Külmumisi?
Tõsiste külmakahjustusega patsiente sellel talvel veel ei ole olnud.
Kui keegi väänab jala suusatades metsas, kust abi on kaugel – mida teha soovitate?
Tasub käia suusatamas siiski neil radadel, mis on selleks ette nähtud ja kuhu abistajad pääsevad vajaduse korral hõlpsamalt ligi. Vigastatud jäseme korral tuleb kohe abi kutsuda. Ei ole mõistlik endale ise edasi liikuda püüdes rohkem kahju tekitada. Oodates tuleks vältida külmakahjustuse tekkimist, mitte istuda maas, vaid leida maapinnast kõrgem koht. Vigastatud piirkonnale peaks asetama külma lund, aga korraga mitte kauem kui kümneks minutiks ning kindlasti mitte palja naha peale, vaid rõivaste peale vigasaanud kohale.
Kui suusataja läheb pikemale distantsile loodust nautima ja end proovile panema, kas ettevaatusabinõuna võiks väike esmaabipakk kaasas olla? Mida kaasa võtta?
Pikale distantsile mineja peab varustama ennast eelkõige piisava vedelikuhulgaga ja sõltuvalt kuluvast ajast ka energiat andva söögiampsuga: geeli, banaaniga. Kindlasti olgu kaasas laetud mobiiltelefon. Valida tuleb siiski ettevalmistatud suusarada. Ka hea seltskond on turvaline keskkond pikaks matkaks. Ära võib kuluda valuvaigistav tablett, plaaster hõõrdunud jalgade tohterdamiseks või ka väike side, kui kukkudes juhtub marrastus või väike haav tekkima.
Ekstremistid-suusatajad on enamasti üsna kogenud ja piisava ettevalmistusega. Kes seda aga ei ole, sel ei maksa üksi või ka koos teiste väheste kogemustega suusatajatega koos suuri pingutusi nõudvaid matku ette võtta.
Väiksed lapsed plastkelkudel – kas näete ohtu? Või mida 3- kuni 6-aastast jõnglast kelguga mäest alla lükates silmas pidada?
Täiskasvanu peab oskama olusid hinnata. Kelgutamiseks tuleb valida kohad, kus ei ole ees suuri puid, mille vastu põrgates võib saada väga tõsiseid vigastusi. Samuti ei tohiks kelgumägedel olla kõrgeid hüpekaid, kus on üsna tõenäoline, et kerge kehakaaluga laps kelgult lihtsalt minema lendab ja maandudes raskeid põrutusi või muid vigastusi saada võib. Erilist kaitsevarustust ju kelgutajad ei kasuta. Väiksemad lapsed peavad kelgutama väiksematel mägedel ja laugematel nõlvadel, järsud mäenõlvad ei ole lastele kelgutamiseks sobilikud.
Lisaks tuleb hinnata ka pidurdusolusid. Mõelda, kus kelk pidama jääb ja kas on turvaline piirkond. Igasugune küngas ja lumehang ei sobi kelgutamiseks, eriti kui see asub sõidutee läheduses.
Veel peab õpetama last teistega arvestama. Täiskasvanu ise peab samuti oskama arvestada, et reeglina ei olda mäel üksi. Ei maksa anda kelgule hoogu juurde, veel vähem lükata suunas, kus on tõenäoline põrgata kokku teise kelgutajaga või segada mõnda talispordiharrastajat.
Kuueteistkümne lumise päeva statistikast veel.
Kui traumakabinetist abi vajanud kõigi haigete pöördumisi arvesse võtta, moodustavad suuskadel, kelkudel ja uiskudel juhtunud õnnetused neist 8–12 protsenti. On olnud vaid kaks erandlikku päeva.
Need on 31. detsember, kui talvespordiga seotud traumasid EMO-sse ei jõudnudki ning 28. detsember, mil neid oli 12 ehk 22,6 protsenti kõikidest tolle päeva traumadega seotud juhtumitest, mida oli kokku 53.
