TÜ kliinikumi traumakabineti statistika analüüs näitab, et 25. detsembrist alates on arstide tähelepanu vajanud ühes päevas keskmiselt neli kuni viis sellist inimest, kelle mure on uisutamise, suusatamise või kelgutamisega seotud vigastus. Ka täna, 9. jaanuaril oli kaks kergemat talvesporditraumat, mis küll haiglaravi õnneks ei vajanud.
Erakorralise meditsiini osakonna traumatoloog Aime Keis, mis sorti vigastused tekivad lumistel suusaradadel ja kelgumägedel?
Enamik juhtudest on olnud kergemad vigastused: sõrmede põrutused, väänamised. Teisel kohal on enamasti hüppeliigese, harvem labajala pehmete kudede vigastused. Luumurdusid suusatamisel esineb harvem, kuna suusatades on inimesel võimalik oma liikumist kuidagi juhtida. Murdmaasuusatajad satuvad kukkumise tõttu EMOsse üldiselt harva, aga kui satuvad, siis on enamasti põhjus oma oskuste ülehindamine, näiteks jäiselt suusarajalt laskumisel.
Vahel juhtub õnnetusi siis, kui suusataja tee ristub teiste talialade viljelejatega, kes tegelikult ei peaks suusarajale sattuma, näiteks uljad kelgutajad.
Kelk on samas sõiduvahend, mille juhitavus on lihtne kaduma. Eriti lapsed võivad kelgul hätta jääda. Näiteks on kaotanud laps kelgutades kelgu üle kontrolli ja sõitnud vastu puud. Tagajärg oli väga tugev lülisamba põrutus.
Sagedasti näeme randme piirkonna luumurdusid lumelauaga kukkumisel. Inimene paneb kukkudes instinktiivselt käe ette ja nii see juhtubki. Neid vigastusi on alates lume maha tulekust olnud juba üsna palju.
Mäesuusatajatega juhtub ka õnnetusi ja kuna neil on kiirused suured, võivad ka tagajärjed olla tõsised: rangluu murrud, peapiirkonna põrutused. Mäesuusatamisel on väga oluline kanda kiivrit.