Jõulureedel kõndisin, Mileedist ostetud pooleteisemeetrine kuusk õlal, kodu poole ja maad kattis mõnus lumi, mis püsis maas ka teisel pühal. Nii paksu lund pole viimasel viiel aastal maas selleks ajaks olnud. Üks aasta proovisime lapsega jõulupühade ajal hoopis rulaga uusi kergliiklusteid ja mina õppisin rulasõidu selgeks.
Kui heita tagasipilk 2020. aastale – mida sealt küll head kaasa võtta? –, siis võibolla ongi head asjad just need, mida varem ei osanud. Ja mis nüüd on kuidagi harjumuseks muutunud. Näiteks enne segas mind miski inimestega otsesuhtlusse asumast – ikka oli suu vett täis ja pigem vaikisin eestlaslikult esimesed kümme minutit. Nüüd on selge, et häbeneda ja aega raisata ei või ning kui juhus viib kellegagi kokku, tuleb kõik ära teha – nii-öelda härjal sarvist haarata, eriti saabuva pühvliaasta kontekstis. Nagu homset polekski.
/nginx/o/2020/01/29/12903555t1h4e96.jpg)
/nginx/o/2021/01/06/13563233t1hdb9b.jpg)