Omad piiri tagant aitasid margid taas käibele

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimesed vapimargid kujundanud kunstnik Vello Kallas (paremal) ja seni (1991–2011) kõige rohkem Eesti postmarke kujundanud Lembit Lõhmus.

FOTO: ERMi postimuuseum

Ka uus, alanud aastaring ligineb Eesti Vabariigi jaoks olulistele tähtpäevadele. Kõige muu meid hariva ja teadlikumaks tegeva kõrval väärib tähelepanu üks Eesti riigi taasiseseisvumisega seotud lugu. Ühes tähtsamate ajaloosündmuste kroonikas («Eesti A ja O», 1993) seisab selle kohta 1991. aasta päevasündmuste jadas: «1. okt. müügil EV 9 esimest postmarki.»

Taasiseseisvunud Eesti esimene postmark, vapimark, tuli käibele 1. oktoobril 1991.

FOTO: ERMi postimuuseum

Veel 30. septembril oli meil kirjale kleepida üksnes Nõukogude Liidu vapiga postmark, 1. oktoobril aga ulatati postkontoris uus, kolme vapilõviga oma Eesti mark. Mõnda aega, kuni krooni tulekuni, olid kasutusel ka Nõukogude Liidu standardmargid.  

Taasiseseisvunud Eesti esimese üheksa margi väljaandmise loo üks peategelasi on professionaal – Rootsi riigipanga väärtpaberite trükikoja graafilise vormi ja gravüüri osakonnas töötanud kunstnik, eestlane Vello Kallas (s 1942). Kallase igapäevane töö oli võltsimiskindlate väärtpaberite kujundamine Rootsi riigile ja teistegi maade tellijatele.

Väliseestlased õhinas

Ühel 1990. aasta maikuu päeval helistas Vello Kallasele äsja Tallinnast Stockholmi naasnud tuttav firmajuht Meemo Trepp. Ta ütles, et Eestis lõppes Eesti oma margi kavandi konkurss, aga see ei andnud korraldajaile oodatud tulemust. Seepärast veenis ta Vello Kallast asuma välja töötama oma versiooni Eesti margi kujundusest.

Kuigi Vello Kallasel oli parajasti mitu tööd käsil ja ees töövisiit Inglismaale, mahutas ta sellegi ettepaneku oma tegemiste vahele. Rootsi riigipanga vastutusrikka ameti kogemustega Kallas mõistis, et lillede, lindude ja käpikukirjade kujundusega mark ei esindaks taasiseseisvunud riiki kõige jõulisemalt. Selleks sobivad paremini riigivapp ja lipp. Eesti Wabariigi sümbol – kolme lõviga riigivapp – oligi tema valik.

Et Tallinnas sündinud Vello Kallas elas Rootsis, mitte Eestis, siis polnud tal Eesti Wabariigi aegset autentset, hea kvaliteediga alusmaterjali käepärast. Järgnesid telefonikõned Rootsis elavatele rahvuskaaslastele, pöördumine Rootsi Riigipäeva raamatukokku (selle juhataja oli tookord eestlane). Õhtuks raamatukogu valvelauda jäetud Eesti Riigi Teatajast tehtud vapikoopiad võimaldaski tal asuda nobedasti Eesti postmargi kavandit välja töötama.

Töö ei tundnud öö ja päeva piire. Mõned märksõnad Vello Kallase kirjapandust: giljoššmustri ehk joonvõrgu ja fotorepro valmistamine, sobiva trükikirja valimine, vaskplaadi fotoresistiga katmine, kuivanud plaadile fotomenetluse abil margipildi kandmine, mittevalgustatud kihi mahapesemine ...

Meister meenutab: «Andsin plaadi meeste kätte söövitada. Peale seda tuli eemaldada karastatud fotoresisti kiht ning peale lõunat võisin hakata proovitrükke tegema. Helistasin Meemole, et õhtul pärast tööd võib ta proovidele järele tulla. Ta tuligi ja toimetas proovid Tallinna.» See kõik tähendab, et Vello Kallas oli oma margikavandist teinud juba graveeringu ja sellest ka proovitõmmised.

Eesti Sideministeerium pidas käsipostiga saabunud margikavandit vastuvõetavaks. Kuid see oli alles margitegemise algus. Jätkus kavandist margi väljatöötamine ja tarbevahendiks tootmine. Endiselt oli probleemiks alusmaterjal, originaalne vapp, sest olemasolev oli kribu ja graafiliselt kasutamatu. Vello Kallas pidi postmarkide jaoks tegema uue vapi, silmas pidades, et ainult koos vapikilbiga on lõvid riigi sümboliks. Ka rahvusvahelised väärtpaberite trükkimise nõuded olid nüüd hoopis teistsugused kui enne Teist maailmasõda. Ees seisis visa töö.

Trükitakse Rootsis ja Saksamaal

Vello Kallas saab oma tagasivaates nentida: 28. ja 29. mail 1990 trükitigi taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimesed postmargid Stockholmi eeslinnas Kistas asuvas Rootsi Posti postmargi trükikojas. Need olid turvalises ja kallis terastrükitehnikas 1- ja 2-rublases vääringus margid, mille trükikulud võttis kingitusena Eestile oma kanda Rootsi trükikoda. (Selle juhatajaks oli Kallase endine ülemus Rootsi Panga trükikojast.)

1991. aasta juunis saabus Stockholmi Eesti Posti toonane direktor Ants Litvinov, et koos Rootsis elavate eestlaste Meemo Trepi ja Vambola Hurdaga sõita Saksamaale Leipzigisse läbi rääkima ülejäänud, seitsme eri väärtusega postmargi, kopikamarkide trükkimise võimaluste üle. Juulis saabusidki Vello Kallasele proovitrükid. Kontrollimisel oli tal põhjust neis ka parandusi teha.

Tänuväärse teatmeteose «Eesti ja maailm. XX sajandi kroonika» 1991. aasta oktoobrikuu sündmuste loetelus seisab: «1. okt. tulevad taas kasutusele Eesti Vabariigi postmargid. Viimati oli neid kasutatud 1940. aastal. Margid trükitakse Saksamaal ja Rootsis. Postmargid on kujundanud Vello Kallas.»

Jätkuvalt abivalmis

Ka pärast oma tarbemarkide kasutusele võtmist olid Eesti riigile Vello Kallase kogemused vajalikud. Eesti Post pidi olema valmis häireteta teenindama oma riiki ja rahvast ka sellest päevast, kui käibele tuleb Eesti kroon. Seegi nõudis korralikku eeltööd. Eesti Postile polnud veel teada, missugused on tulevased postitariifid ja millal kroon kasutusele võetakse.

Et Rootsis ja mujalgi olid kasutusel ka margid ilma hinda näitamata, soovitas Vello Kallas sama võtet ka Eesti Postile. Teenust võimaldas kiiresti korraldada tähekombinatsioonide kasutuselevõtt: PP – postimaks tasutud, E – Eesti sisemaa kiri, I – rahvusvaheline, R – tähitud. Vello Kallas tegi taas uued filmid, mille järgi ka tähekombinatsioonidega margid Saksamaal ja Rootsis ära trükiti. Seegi ei jäänud viimaseks abiks.

Kui 1991. aasta jõulukuul tuli Eesti Postil puudu 60-sendistest markidest, polnud Kallasel nädal aega ööl ja päeval piiri. Kiiresti tuli korraldada juurdetrükkimine. Ta meenutab: «Reedel sõitsin kastitäie markidega Helsingisse ja sealt laupäeva hommikul laevaga Tallinna, et anda margid Eesti Postile üle ning asuda paar tundi hiljem tagasiteele.» Ka siis, kui trükikoda Vaba Maa oli hankinud uue trükipressi ja Eesti marke hakati trükkima Tallinnas, kulus tema abi ära.

Möödaminnes lükkab ta ümber kuulujutud, nagu oleks ta Eesti postmarkide väljaandmise ja trükkimise korraldamisega püstirikkaks saanud. Uudishimulikele teadmiseks: tänutäheks sai ta Eesti Postilt graafilise lehe «Pihlad» ning ka osa markide trükipoognaid. Tema enda kulud olid aga oma aeg, kõikide vajalike materjalide eest maksmine ning tema enese makstud sümboolne tasu mõnele kolleegile abi eest, mis siiski ulatus kümnetesse tuhandetesse.

Postimuuseumi näitusel «Hammastega või hammasteta» avaldab ta tänu kolmele Rootsi ja kolmele Inglismaa kolleegile. Ilma nende abita poleks ta jõudnud kiiresti tegutseda.

Vello Kallase omakasupüüdmatu meistriabi on vaid üks näituse teema. Eve Aab (muuseumi projektijuht), Helve Schasmin (koguhoidja) ja Ants Linnard (Postimuuseumi Sõprade Seltsi esimees) koos kunstnik Jane Liiviga on koostanud ja loonud hariva keskkonna, kus värvilistel postritel esitatavate postmarkidega vahendatakse meie ajalugu ja oma postmargi lugu (rahvusvaheliselt tunnustatud margid, aasta ilusaimad margid, margiseeriad, enim postmarke kujundanud kunstnikud jne).

Tagasi üles