Tartu filmifondi eestvedaja Kristiina Reidolv: filmitööstus ei pea jääma pealinna
/nginx/o/2017/12/28/7442813t1hefcd.jpg)
2. jaanuar 2021, 15:20
/nginx/o/2021/01/02/13557821t1hbbb5.jpg)
Tartu filmifondi ja loomemajanduskeskuse juhil Kristiina Reidolvil on põhjust läinud aastaga rahul olla. Üha rohkem filmide võttegruppe on hakanud võttepaikadena kasutama just Tartut ja Tartumaad.
Väikestviisi koguvad fond ja Tartumaa filmitegijate seas rahvusvahelist tuntust. Asutus toetab nii dokumentaal- kui mängufilme, lühi- ja animafilme, mille võtted toimuvad Tartu linnas või Tartumaal ning mis kaasavad tootmiseks kohalikke ettevõtteid või kasutavad filmimeeskonnas kohalikke filmivaldkonna professionaale ja näitlejaid.
Senistest õnnestumistest, rahvusvahelisest koostööst, Tartu potentsiaalist filmimaailmas ja filmiharidusest Reidolv Postimehele rääkiski.
Kristiina Reidolv, kuidas on Tartu filmifondil siiani läinud?
Fond loodi aastal 2015. Pilk minevikku näitab, et esimese nelja aasta jooksul toetasime nelja filmi. 2019. aastal tegime murrangulise hüppe. Toetust said ühe aastaga neli filmi, kusjuures ka esimene välisproduktsioon, Eesti-Taani-Belgia ühistööna valminud «Erna on sõjas». Kõik selle filmi võtted, mis Eestis aset leidsid, tehtigi Tartus. Kõrvalosades tegi kaasa ligi sada Tartu inimest.
Mullu tuli lausa 13 taotlust, millest osa võeti üles eelmisel aastal ja osa filmide võtted tehakse alanud aastal. Möödunud aastal toetasimegi juba üheksat filmi.
Kas on tulnud ka tagasilööke?
2019. aasta oli kõige mastaapsem, maksime toetust kokku ligi 150 tuhat eurot. Lõppenud koroona-aasta on meid mõjutanud nii, et Tartu linn, kes fondi rahastab, eraldas meile 82 tuhat eurot. Sel aastal on Tartu linna eelarves toetusteks ette nähtud 120 tuhat eurot. Ei saa salata, et koroonakriis on ka meile oma jälje jätnud.
Mis on nendest filmivõtetest linlastele kasu?
Kindlasti saavad kasu loomeinimesed, kel avaneb võimalus filmiprojektides kaasa lüüa. Näiteks filmi «Erna on sõjas» helilooja Mihkel Zilmer on pärit Tartust. Kui kaasatakse kohalikke loome- ja turismiettevõtteid, mõjub see positiivselt kohalikule majandusele. Tartule saab osaks ka turunduslik tähelepanu. Tartu kogub tänu filmivõtetele tuntust ja sellega kujundatakse ka Tartu mainet. Ja muidugi filmitegijad, kes saavad väga hea kogemuse rahvusvaheliste kaasproduktsioonide tegemisel. Nende professionaalsed oskused paranevad.
Kas Tartus on piisavalt professionaalseid filmitegijaid, kellega koostööd teha?
Filmikogukond on Tartus täiesti olemas. Meie toetatud on ka Aleksandr Heifetsi dokfilm «Muusika, mida ma veel ei tea», mis räägib Tartu melomaanist Ahto Külvetist ja tema plaadipoest Psühhoteek. Heifets on võimeline filme tegema nii operaatori kui režissöörina. Või näiteks «Tuulte tahutud maa» režissööri Joosep Matjuse ettevõte Wildkino. Tema filmitud looduskaadreid kasutati ka Fred Jüssist tehtud dokumentaalis. Mida rohkem me siia filme toome ja inimesi nende tootmisesse kaasame, seda suuremaks meie kogukond kasvab.
Ometi on mõned filmiinimesed välja öelnud: selleks, et filmimaailmas tegutseda, peab elama Tallinnas või vähemalt töötama seal.
Seda kuvandit tahaks me pigem murda. Sellega ehk strateegilise filmivaldkonna arendamisega Tartu filmifond tegelebki. Me peame siin kohapeal arendama ka filmiharidust. Kõrgema kunstikooliga Pallas on meil juba alanud ühised täiendõppe programmid. Idee on eri erialade külge pookida filmimooduleid. Stsenaariumikirjutamise koolitust viib näiteks Pallases läbi stsenarist Leana Jalukse, kes on mängufilmi «Ema» üks stsenaristidest.
Filmitööstuses on metropolidel vist siiski eelis?
Väga sageli tegutsevad Euroopa filmistuudiod väiksemates linnades või nende lähistel. Seal on kõike lihtsam organiseerida: tänavaid kinni panna, loodusesse minna. Väikelinnades võib filmitööstus ka väga edukalt õitseda.
Kas oli midagi, mis teid 2020. aastal toetatud filmide puhul eriti rõõmustas?
See, et meie toetatud dokumentaalfilmid on tihedalt seotud Tartu teemadega ja suures osas siin ka filmitud. Üks põnev näide on Rainer Sarneti lavastuslik dokumentaal Vaino Vahingust. Seal mängivad Von Krahli teatri näitlejad tuntud Tartu kultuuritegelasi. Film linastub loodetavasti veel sel aastal.
Kas sundisite Tartu ülikooli teatriteaduste doktorandina Rainer Sarnetit ise seda filmi tegema või tegi ta seda vabatahtlikult?
Ei, loomulikult vabal tahtel. Minu poole pöördus oma plaanidega hoopis filmi produtsent Marianne Kõrver.
Oskate äkki sõnastada, miks köidab Vaino Vahing ikka veel inimesi?
Ta on kirjanikuna intrigeerija. Tema psühhiaatri taust annab teostele juurde sügavust. Teda iseloomustab mängulisus nii elus kui ka kirjanduses. Tartu kultuurilukku jääb ta vastuolulise tegelasena.
Kuidas te veel noortesse panustate?
Toetasime kaht Balti filmi- ja meediakooli filmi. Esimene neist, German Golubi lühifilm «Mu kallid laibad», mis on suuresti filmitud Peipsi ääres, võitis tudengifilmide Oscari rahvusvaheliste mängufilmide kategoorias. Teos valiti välja 1474 kandidaadi seast, mis valmisid 207 Ameerika ja 121 rahvusvahelises filmikoolis. See võit andis õiguse kandideerida lühifilmide Oscarile.
Tahate Tartusse luua ka päris linna oma filmistuudiot. Millises faasis see plaan praegu on?
Oleme koostanud äriplaani Johannes Pääsukese multimeediakeskuse ja filmistuudio rajamiseks Raadile, Eesti filmi sünnikohta. Oleme kokku pannud filmistuudio kontseptsiooni, ruumiprogrammi, ehituseelarve ja tasuvusanalüüsi koos tegevuskulude ja -tuludega kuni aastani 2030.
Praegu käivadki läbirääkimised huvilistega. Nii nagu laiemalt majanduselu, mõjutab koroonakriis ka filmistuudio rajamise plaane. Seega midagi kindlat ei julge praegu lubada, ent tegeleme edasi läbirääkimistega nii avaliku kui ka erasektori partneritega.
Tartu filmifond toetas möödunud aastal üheksat filmi
Tartu filmifond toetas 2020. aastal kokku üheksat filmi. Kokku toetati kolme eesti mängufilmi, nelja dokumentaalfilmi ja kahte lühifilmi.
Tartu linnavalitsuse otsusega said sel aastal mängufilmidest toetust Jaak Kilmi «Tagurpidi torn» (tootja Stellar Film), Ergo Kulla «Soo» (tootjad Taska Film, Kassikuld ja Apollo Film Productions) ja Elmo Nüganeni mängufilmide triloogia «Apteeker Melchior» (tootjad Taska Film, Nafta Films, Hansafilm ja Apollo Film Productions).
Dokumentaalfilmidest toetati Klaasmeri produtseeritud Rainer Sarneti lavastuslikku dokumentaalfilmi «Vaino Vahing», Stellar Filmi produtseeritud Anna Hintsi dokumentaalfilmi «Homme saabub paradiis» ja tootmisfirma Well Well produtseeritud Aleksandr Heifetsi dokkfilmi «Muusika, mida ma veel ei tea». Viimased kaks linastuvad mõlemad dokumentaalfilmide sarjas «Eesti lood».
Lõpparuande esitas ka Taska Film Jaan Tootseni dokumentaali «Fred Jüssi. Olemise ilu» eest.
Filmifond otsustas arendada filmiettevõtluse edendamiseks koostööd kõrgkoolidega ning esimest korda eraldati toetused ka Balti filmi- ja meediakooli Tartus ja Tartumaal filmitud tudengifilmidele «Mu kallid laibad» (režissöör German Golub) ja «Talent» (režissöör Silver Õun). Kokku maksis Tartu filmifond välja toetusi ligi 82 tuhande euro eest.
Kuidas sujub Peipsi ääres filmitud lühifilmi «Mu kallid laibad» Oscarile kandideerimise ettevalmistus?
German Golub, filmi režissöör: «Oscari kampaaniaga me tegeleme ja praegu tundub, et kõik on hästi. Läks aega, et õppida ära suure mängu reeglid, aga tänu Eesti ja välismaa professionaalide nõule tundub, et saime õigele rajale. Praegu aitab Los Angeles asuv agentuur Mediaplan Pr meie kampaaniat läbi viia ning eks aeg näitab, mis saab.
Film oli tehtud õppimise eesmärgil ning täidab seda ülesanned siiani väga hästi. Kõik, mis tuleb lisaks, on ja jääb ainult boonuseks.»
Järgmine Oscarite auhinnagala on 25. aprillil. Nominendid avalikustatakse 15. märtsil.