Turvakodus näitab elu oma musti külgi

Tartu naiste varjupaigas on koduse kurjuse eest pagevatele naistele ja vajaduse korral ka nende lastele neli väikest tuba. Lisaks on varjupaigas ühine televiisorituba, köök, duširuum ja tualett.

FOTO: Sille Annuk


Kiirlaenude kiiresti kasvavad võlad, maksmata arvete pärast kodust ilmajäämine, tulekahju, perele üleliigseks või üle jõu käivaks osutunud laps on ülikoolilinna laste turvakodu karm argipäev.

«Meil on siin elu,» iseloomustab Tartu laste turvakodu juhataja Piret Värno Tiigi tänavas asuvat ajutist varjupaika. Voodikohti on seal 20, aga kui tarvis, mahutatakse ära ka rohkem abivajajaid. Läinud neljapäeval elas turvakodus 16 last ja kolm ema.

Kevadel 20-aastaseks saav Tartu linna asutus Tartu laste turvakodu on toeks ja peavarjuks eelkõige lastele, kes on koduse vägivalla ja konfliktide tõttu ohtu sattunud või kelle on vanemad hooleta jätnud.

Mõtlematus ja hoolimatus

«Ema-isa oskamatus eluga toime tulla, mille taga on joomine ning oskamatus hoolida ja hooldada,» nimetab Tartu laste turvakodu sotsiaalpedagoog Lea Voltri põhjusi, miks lapsed sellesse majja satuvad. «Mõni ema ei oskagi lastega suhelda, neid juhendada ja õpetada õigesti käituma.»

Kui mängus on alkohol, unustatakse joomise ajal lapsed ära. Unustatud lapsed panevad kodust putku, sest mõni neist ei taha vanemaid purjus näha või pole neil süüa või kogevad nad perevägivalda.

Turvakodusse satuvad ka tüdrukud ja poisid, kellel on probleeme kasuvanematega. Selliseid lapsi näevad turvakodu töötajad üsna tihti, seal elavate laste emad vahetavad sageli elukaaslasi ja seavad kahjuks uue armastuse lastest ettepoole. Kõige jubedamad on laste seksuaalse kuritarvitamise juhud, mis pole selles majas samuti võõrad.

Kui vaja, võetakse turvakodusse koos lastega ka ema. Ja vaja seda on, sest näiteks 2008. aastal elas turvakodus koos lastega 36 ja 2009. aastal 18 ema.

Üks naine, kelle mees oli siniseks peksnud, pages pidžaamas lastega turvakodusse öösel. Suurem jagu selles majas peavarju otsivatest emadest on aga elukohast ilma jäänud. Mõne neist on kodust välja tõstnud elukaaslane, üksikutel peredel on kodu võtnud tuli.

Sageli on naised pidanud üüri- või sotsiaalkorterist välja kolima pikalt tasumata arvete pärast. «On naisi, kes käivad oma rahaga oskamatult või mõtlematult ringi,» märgib Lea Voltri. Lapsed elavad turvakodus tasuta, kuid emad peavad seal sooja toa, söögi ja puhta pesu eest maksma 20 protsenti oma sissetulekust.

«Meil on kümneid võlgnikke,» ütleb Piret Värno. «Nad leiavad alati raha suitsu jaoks, aga mitte üüri maksmiseks. Nende ellusuhtumine ongi selline, et elan muudkui võlgu. Selline suhtumine on probleemide üks põhjus.»

Abi saavad kõik

Võlgnikust ema turvakodusse enne tagasi ei saa, kui võlg on ära klaaritud. Tema lapsele või lastele on seal uks alati lahti. Lapsed ning kuni 18-aastased noored, kes elavad ja õpivad, võivad turvakodus tasuta elada kuni kaks aastat.

Turvakodu töötajad aitavad emadel probleemidest jagu saada. Mõni naine saab jalad alla kuu-paariga, mõni poole aastaga. Mõni aga tuleb sinna ikka ja jälle tagasi. Turvakodus peatub aeg-ajalt ka selliseid emasid, kes ise lapsena samas majas pelgupaiga leidsid.

Jah, elu on ka selline. Aga elu ei pea selline olema, kinnitavad Piret Värno ja Lea Voltri ning soovitavad raskustesse sattunutel tulla Tartu laste turvakodusse tuge ja nõu otsima. Peale emade ja laste on seal oodatud ka isad ja lapsed ning vanavanemad ja lapselapsed, kellele elu on hakanud näitama mustemat külge.
 

Tagasi üles