Tartu Ülikool on seni avaldanud uute professorite nimed pärast valituks osutumist ülikooli nõukogus. Nüüd, pärast professorite valimise minekut senati kätte, on rektoraat kuuldavasti otsustanud, et nimed avaldatakse alles pärast töölepingu sõlmimist. Miks?
Miks katab professorite valimist saladuseloor?
Vastab Tartu Ülikooli rektor Alar Karis:
Sellist rektori otsust pole, aga me oleme seda arutanud mitu korda.
Varem oli nii, et kandidaatide hulgast sõeluti parim ja ta valiti ära. Mõnikord küll juhtus, et valitu ei asunud Tartu Ülikoolis tööle, sest läbirääkimiste käigus võis selguda detaile, mis emba-kumba poolt ei rahuldanud.
Nüüdseks on läinud kandideerijate ring rahvusvahelisemaks. Inimene võib esitada avalduse, kuigi ei plaanigi Tartu Ülikoolis tööle asuda, kuid saab oma CV-sse märkida, et ta valiti siin professoriks.
Et vältida seda, et teeme suure töö ära ning siis selgub, et inimene ei tulegi professoriks ja me peame kogu protseduuri otsast alustama, leidsime olevat mõistliku jagada kandidaadid kaheks: need, kes Tartu Ülikoolile sobivad, ja need, kes kohe kuidagi ei kvalifitseeru.
Senati liikmed otsustavad esmalt, millised inimesed ülikoolile sobivad, ja siis eraldi, milline neist on iga senati liikme meelest parim. Siis reastatakse kandidaadid saadud häälte arvu järgi ja hakatakse pidama läbirääkimisi esimese kandidaadiga. Kui tema mingil põhjusel ära langeb, siis teisega jne.
Kui me nüüd avalikustaksime kõik senatis heaks kiidetud kandidaadid, jääks ähmaseks, mida me tahame öelda. Mida selle sõnumiga peale hakata? See võiks tekitada vaid segadust.
Kui avalikustaksime aga ainult tugevaimaks tunnistatud kandidaadi, võib see saata vale signaali ülejäänud kandidaatidele, et nemad on juba kõrvale jäetud. Ja luua segadust eriti siis, kui kuu aega hiljem selgub, et esimene kandidaat ei tulnud ja tööleping sõlmiti hoopis teisega.
Ülikooliinimestele on kandidaadid siseveebis nähtavad juba pärast senati otsust. Aga pressiteade on minu hinnangul mõistlik välja saata siis, kui tööleping on sõlmitud.