:format(webp)/nginx/o/2020/12/27/13548921t1he632.jpg)
Stanfordi ja Columbia ülikoolis veedetud neli aastat näitas kätte peamise kitsaskoha, millega riigid digitaalsel ajastul vastamisi seisavad. On teadlasi, kes on väga tugevad avaliku halduse ja teenuste küsimustes, ja on teadlasi, kes on väga tugevad IT alal.
Kuid on väga vähe teadlasi, kes orienteeruksid nende kahe valdkonna ristteel. Sageli on nii, et tehnikaga tegelevad inimesed ei tunne huvi selle vastu, mida ühiskonnateadlased või valitsused arvavad, ega mõtle avaliku sektori digitaliseerimise võimaluste peale. Teisalt, ühiskonnateadlased ja valitsused ei saa aru tehnoloogia võimalustest avalikus sektoris. Ometi on just nende kahe ala kokkupuutepunkt see, mida vajab tuleviku riigihaldus.
USAs huvi selle valdkonna vastu alles areneb. Õpetasin Columbias 25 magistrandist ja doktorandist koosnevat gruppi, kolm neljandikku olid välismaalt. Neist viis oli lähetanud Jaapani valitsus avalikku haldust õppima, saamata veel ainumat e-halduse kursust.
Ilmselt hakkab olukord uue USA administratsiooni ajal muutuma. Huvi suurenemist on märgata. Läinud aastal kutsus president Obama administratsiooni digiteerimisega tegelenud paarkümmend endist ametnikku mind kohtumisele, et end teemaga kurssi viia – kõik olid Eesti mudelist kuulnud, kuid tahtsid seda üksikasjalikumalt uurida. Jõulude eel kõnelesin sel teemal USA teaduste akadeemia teadlastele, kes soovivad samuti jõuda e-valitsemiseni, mida Ühendriikides veel pole. Samuti ei käsitleta seal veel avalike teenuste digiteerimist teadusliku teemana.
Koorumas on kaks põhimudelit: algoritmiline autoritaarsus ja selle vastasmudelina jälitamiskapitalism.
Mul on hea meel näha, kui kaugel ees on Tartu ülikool paljudest maailma ülikoolidest just neis küsimusis. Robert Krimmeri, Kristjan Vassili ja Mihkel Solvaku teadustöid teatakse üle maailma, need paistavad silma veebikonverentsidel, sageli kuulen neid teiste teadlaste poolt tsiteeritavat. Sestap on põnev nendega koos töötada. Temaatika, mis uurimist vajab, on lai. Peamine häda tuleneb sellest, et avaliku halduse ja poliitikategemisega tegelevad inimesed ei näe, millised digitaalsed võimalused tänapäeval on ja kuidas need muudavad riigikorralduse tulevikku.
Digimaailmas on välja koorumas kaks põhimudelit: algoritmiline autoritaarsus ja selle vastasmudelina jälitamiskapitalism. Kumbki neist ei käi kokku demokraatlike riikide põhimõtetega. Vaja on välja töötada kolmas põhimudel, kus jälitamiskapitalism on piiratud ja reguleeritud, aga samal ajal on kodanike õigused kaitstud.
Küsimus pole üksnes jälitamises ja privaatsuses. Kas anonüümsus on sotsiaalmeedia kui uue ja peamise massikommunikatsiooni vahendi võidukäigu tingimustes säilitatav? Kas majoritaarne valimissüsteem, nagu USAs ja Ühendkuninriigis, on digitaalajastul üldse enam sobilik? Kuidas korraldada riigikaitset, kui seni geograafilisel asukohal põhinev mudel (nt NATO) ei eelda enam geograafilist mõõdet? Kõik need küsimused vajavad tähelepanu ja lahendusi.