/nginx/o/2013/07/05/1876334t1h0df4.jpg)
/nginx/o/2020/12/22/13543948t1h7ad5.jpg)
Koroonahaigus on Tartu kalmistutele jõudnud igas mõttes ja pole kahtlust, et jõululaupäeval on tavalisest vähem neid, kes sõidavad või jalutavad kohale, et lähedaste haual küünal läita.
Paljud tulevad tavaliselt kirikust, kuid kirikulisigi on küllap vähem, märgib linnaasutuse Kalmistu töötaja, Tuigo ja Pauluse surnuaia ülevaataja Silver Pärna.Ta oli asjaolude sunnil tänavu mitu kuud kalmistujuhataja rollis, aga sellest hiljem.
/nginx/o/2020/12/22/13543952t1h0ce9.jpg)
«Kindlasti on pühade ajal kalmistul käimist vähem. Üleüldse on kodunt väljas käijaid vähem, aga kalmistud pimedaks ei jää. Kalmistu särab endiselt küünaldes,» sõnab Pärna. «Kui hädapärast ei ole tulla vaja, saab ka kodus panna küünla ja mõelda lahkunuile.»
Raske on
Koroona-aasta on seadnud uued reeglid ka nende talituste puhuks, mis tähistavad maise teekonna lõppu. Leinatalitustel enne krematsiooni on vähe osalejaid, kui talitusi üldse peetakse. Juba kevadel esimese haigestumislaine ajal sai normiks, et hüvasti jäetakse haual ja suure hulga leinajatega ärasaatmisi on harva.
Leinamajades käiakse harvem ja seal on piiravad reeglid, millest tuleb kinni pidada.
«Näiteks Puiestee tänava leinamaja on imepisike. Raadi kalmistu leinamaja ning Uspenski kalmistu leinamaja on suuremad, seal saab vahemaad hoida,» lisab Pärna. «Tõesti, reeglina ainult lähemad sugulased on matusel. Jätavad tulemata lihtsalt tuttavad või naabrid, ka kaugemalt sugulased või töökaaslased. Vanemad sugulased on arvestanud, et nad ei tulegi kodunt välja.»
Seevastu on sagenenud kõned, mille sisuks, et matus oli küll nädala eest, aga tahaks tulla küünalt panema ja otsitakse haua asukohta.
Raske on muidugi, ja liiati veel nendel, kelle traditsioon on teistsugune. «Enne arutasime, et vene leinajatel on lahkunuga hüvasti jätmine palju vahetum, see, kuidas nemad kirstu juurest läbi käivad. Nendele seda muutust, hoida vahet, selgeks teha on keerulisem,» ütleb Pärna.
/nginx/o/2020/12/22/13543949t1h0d31.jpg)
Linnaasutuse Kalmistu puhul on suurim muutus, et kontorid küll töötavad, aga nii-öelda suletud uste taga. Kui on vaja pöörduda matuse puhul – palun, aga kui jutt oleks platsi pikendamisest või küünla süütamisest, siis see tuleb edasi lükata, selgitab juhataja Enn Veenpere. Enamiku asju saab meilitsi või telefonikõnega ka praeguses olukorras ära lahendada.
«Püüame olla väga mõistlikud, meie hulgas ei ole väga palju naiivseid inimesi, kes arvaksid, et surmaga on väga lihtne võidelda,» ütleb Veenpere.
Teistest Kalmistu töötajatest on koroonaviirus seni mööda läinud, aga temast mitte, ning ta teab, mida karta, sestap ei võeta jutule kedagi, kes kaitsemaski ei kanna.
Püüame olla väga mõistlikud, meie hulgas ei ole väga palju naiivseid inimesi, kes arvaksid, et surmaga on väga lihtne võidelda, ütleb Kalmistu juht Enn Veenpere.
«Olen ise selle haiguse läbi teinud ja oskan hoiatada,» räägib Veenepere. «Parem mõelda enne ja mitte kahetseda pärast. Isegi kui ise jääte ellu või põete kergelt läbi, siis kes garanteerib, et lähedased ei lähe ära. Kui teie ema või isa, vanaema või vanaisa satub surmasuhu – keda te siis süüdistate.»
Veenpere haigus algas esimese laine Võrumaa Navi küla kurikuulsa sünnipäevaga. «Mingit tunnet, et viirus saabus, ei ole sel hetkel,» jutustab ta. «Minul läks väga raskelt, peaaegu poolteist kuud haiglas, sellest suur osa teadvuseta. Tänu Maarjamõisa haigla teise intensiivraviosakonna inimeste tohutult heale tööle olen ma elus, ma ei suuda ära tänada. Päris lõpuni taastunud ei ole senimaani.»
Kurnav haigus
Raviga läks üsna pikalt, alles suve keskel sai Veenpere tööle tagasi. Paraku on surnuaiatööl vaja palju ringi liikuda, aga kui jalad ei kanna, siis mida sa liigud või kuidas töötad!
«Mu on veel hästi läinud, sest paljusid vaevusi, mis teistel on, mul ei ole või olen neist kiiremini üle saanud. Aga meeldivat või kerget ei ole siin midagi,» sõnab Veenpere. «Seda olukorda on raske kirjelda. Kui kõik oleks hästi meeles, võiks paar romaani kirjutada, aga põhiline emotsioon, mis jääb kogu sellest ajast meelde, on tohutu tänulikkus nende inimeste vastu, kes sind aitavad. Mida nemad praegu kannatavad, on palju hullem, kui mõnele see haigus ongi. Kujutage ette täiskaitsevarustuses päevade kaupa hoolitseda haigete eest. See on füüsiliselt väga raske töö. Jõulude ajal võiks nende peale mõelda.»
Nõnda siis arvabki Veenepere, et ettevaatusabinõud on igal juhul vajalikud, ka manitsemine, kuigi mõnele on see nagu hane selga vesi. Ja asi polegi ainult selles, kas kalmistukontoris saab matused ära vormistada – saab, kuni kolleegidest viimane on rivis.
«Esimese lainega läks haiglasse nii sportlasi kui ka pikaaegseid terviseportlasi, osa neist pole siiani taastunud. Läheb noori inimesi ka teispoolsusse,» ütleb Veenpere. «Palatikaaslastega ei ole ma hiljem kohtunud, kas nad kõik tulidki sealt elusana välja ... aga seda haigestumist on ju suhteliselt lihtne ära hoida või vähendada haigestumise riski.»