Einike Pilli ja Mikael Raihhelgauz: Kus on laut? Jõulude radikaalselt inimlik sõnum

Einike Pilli ja Mikael Raihhelgauz Foto: Anete Toming

Lõppeval aastal oleme õppinud nägema inimelu väärtust teisiti kui varem. Oleme kaalunud mõttes, kui suurt majanduskahju võime kanda, et päästa inimeste elusid. Oleme küsinud, kas füüsilise tervise hoidmine väärib hinda, mida maksame selle eest vaimse tervisega. Ja kuigi riigipiirid on kinni hullemini kui nõukogude ajal, tunnetame enam kui kogu senise elu jooksul, et jagame saatust terve inimkonnaga. Milline aeg!

Jõulud kuulutavad meile selget sõnumit inimelu hindamatust väärtusest. Sünnib väike vaene laps ja kuningad lähevad teda tervitama. Karjased jätavad oma töökoha, et beebit näha ja ta vanemaid õnnitleda. Keegi neist ei ole imikuga kuidagi seotud, ometi kõik rõõmustavad, kuna elu on nüüd rohkem, kuna nad usuvad, et sellel tundmatul poisil on tohutu potentsiaal muuta terve inimkonna saatust. Ühel elul võib olla nii suur väärtus!

Ometi ütleb evangelist Johannes, et «ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu». Vahel on inimestel raske märgata väärtuslikku otse enda silma all. Mõne elu väärtuslikkust õpime tundma alles tagantjärele, siis, kui see on lõppenud. Mõnikord harjume heaga nii ära, et hakkame enesestmõistetavalt võtma. Unustame öelda «aitäh!», «oled mulle oluline», «oled kallis».