Mida õpetas enneolematu aasta kaugõpet?

Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi õppekvaliteedi juht Anna-Liisa Blaubrük koos oma laste Kirke ja Karliga ning koer Ottoga Emajõe ääres. Foto: Margus Ansu

Kirke Kiidron käib Veeriku kooli viiendas, Karl Kiidron Härma kooli kuuendas klassis. Nad kuuluvad selle lastepõlvkonna hulka, kelle õppimisviisis on toimunud peaaegu et revolutsiooniline muutus: koolis käimise asemel tuli ühtäkki harjuda kaaslasi ja õpetajat nägema ekraani kaudu, kadus koolimelu, mis asendus omaette olemise ja vajadusega oma koolitükkides senisest palju iseseisvamalt järge pidada. Haridusdokumentides nimetatakse seda viimast ennastjuhtivaks õppimiseks. Tõsi, laste enesejuhtimisoskused pidanuks kasvama sammhaaval, esimesest klassist põhikooli lõpuni ja edasigi, mitte stiilis «uju või upu».

Karl ja Kirke on kodus õppimisega nüüdseks harjunud. «Tundub, et kodutööd on rohkem. Ja sõpru näeb vähem,» arutleb Karl. «Aga kodus õppida on lihtsam, sest on rohkem aega.»

Õde Kirke on nõus: «Õppida on raske, kuid kodus on isegi lihtsam kui koolis, sest ei pea kõike korraga tegema.»